Mõtisklusi uue kooliaasta valguses
Rahvatarkus ütleb, et aastad ei ole vennad, sama kehtib ka kooliaja kohta. Iga 1. september ja sellele järgnev õppeaasta on oma olemuselt uus ja isemoodi.
Seekordne kooliaasta toob endaga kaasa palju muutusi.Õpetajaid puudutab enim paradigmaatiline murrang tööaja arvestamisel. Kui seni on nii pedagoogid ise kui ka laiem avalikkus harjunud õpetaja tööd mõõtma klassi ees õpetatud tundides, siis nüüd kehtima hakanud määruse järgi on tööaja- ja palgaarvestuse aluseks õpetaja ametikoht, mis sisaldab ka neid tööülesandeid (arenguvestlused, uurimistööde juhendamine, õppematerjalide valmistamine jne), mida siiani pole tasustatud, kuid mille hulk on aastatega drastiliselt kasvanud. Uus suhtumine õpetaja tööaega muudab paljude pedagoogide olukorra märgatavalt stabiilsemaks, seda eriti väiksemates koolides. Samas omandab väga olulise rolli koolijuhi ja õpetajate koostöövõimekus ehk siis organisatsioonikultuur.
Teine muutus, millele sel kevadel kutsestandardite kehtestamisega alus pandi, puudutab õpetajate professionaalset arengut. Kutsestandarditeema on veel nii värske, et sellega harjumine vajab ilmselt aega. Kuni selle aasta lõpuni kehtiv senine pedagoogide atesteerimiskord on näiliselt õpetajaid suurema töötasu nimel rohkem pingutama õhutav, kuid fakte lähemalt uurides selgub, et tegelikult ei ole kõrgema ametijärguga pedagoogide hulk kuigi suur. Eelmisel õppeaastal töötas Eesti koolides 14 203 õpetajat, neist pedagoog-metoodikuid 451 ja vanemõpetajaid 2147. Need arvud näitavad, et üle 10 tuhande pedagoogi ei ole ühel või teisel põhjusel oma kvalifikatsiooni tõstmist oluliseks pidanud. Siin on mõtlemise koht – kas need õpetajad on kui iga tööandja täitunud unistused – tugevad professionaalid, kes töötavad missioonitundest, suuremat töötasu ihaldamata või siis hoopis mugavusstsooni takerdunud inimesed. Seega on õpetaja professionaalse arengu temaatika kiirelt muutuvas infoühiskonnas olulise tähtsusega valdkond, mida kutsestandardite loomisel on püütud arvestada.Teisalt liitub siia kindlasti ka õpetajate palga küsimus – professionaalse pedagoogi palgaaste peaks vastama vähemalt kahekordsele keskmise palgale. Küsimus on prioriteetides – kas ehitada hiiglaslikke ministeeriumihooneid olukorras, kus koole pannakse kinni, kuna lapsi jääb järjest vähemaks ja järelikult väheneb ka valitsetava rahva arv. Või asuda lõpuks tegelikkuses haridust väärtustama ja tagada tulevasi maksumaksjaid targaks koolitavatele inimestele inimväärne palk, näidates, et haridus siiski loeb ka siin, Eestis.
Kolmas oluline muutus on toimumas suhtumises RÕK-i ainekavade mahtu. EÕL on riiklike õppekavade arendustöö kooskõlastusetappidel pidevalt tähelepanu juhtinud asjaolule, et igas ainekavas peaks olema eraldi välja toodud nn kohustuslik raudvara, mis oleks sellest ainest arusaamise vundamendiks. Kui sel sajandil kehtinud ainekavade mahtu väga subjektiivselt hinnata, siis on need täismahus omandatavad neile kohusetundlikele eliitkoolide õpilastele, kes on harjunud oma koduseid töid järjekindlalt öösel kella kaheni tegema. Nõrgema vaimu ja tervisega õpilased on sellistele pingutustele käega löönud. Seega on õpimaterjali mahu üle vaatamine igati tervitatav: selle vajalikkusele on viidanud aineeksperdid, kes hindasid 2011/12 õppeaastal haridusministeeriumi ja õpetajate liidu koostööprojektis uue RÕK-i ainekavasid. Samal seisukohal olid ka paljud aineõpetajad HTM-i üldharidusosakonna poolt korraldatud veebiküsitlusele “Uue riikliku õppekava arendusest ja rakendumisest koolis” vastates. (Küsitlusele vastanute koguarv oli 1839).
Nagu juba sellest lühikesest sissejuhatusest aimub, ootab kooliperesid pingeline ja huvitav õppeaasta. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmine pole veel lõppenud, sügisel hakatakse uuesti hariduse finantseerimise probleeme arutama ja otsuseid tegema.
Kooli peetakse ühiskonnas konservatiivseks institutsiooniks – rahvusliku vaimu ja kultuuritraditsioonide hoidmisel teisiti ei saakski ning tasakaalukas meel poliitiliste tõmbetuulte keerises on võimaldanud hoida ka rahvusvahelises võrdluses eestlaste igati kõrget haridustaset. Samas ei pruugi kõik uued tuuled ainult põhjakaarest puhuda ning “Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus” pole fataalne loodusjõud, vaid inimlooming, mida saab vajadusel muuta ja täiendada – tuleb ainult tahta ning ennast usaldada. Õpetaja pole hädine olukordade ohver, vaid Tegija, tuleviku Eesti arengu suunaja ja kujundaja.
Eesti Õpetajate Liit kutsub õpetajaid julgemalt oma arvamust avaldama ja arutlema haridusküsimuste üle. Eestis on rohkem kui 14 tuhat õpetajat – see on väga suur vaimne jõud – ärgem hoidkem seda vakka olles vaka all. Eesti õpetaja, julge olla tark!
Astrid Sildnik
Eesti Õpetajate Liidu juhatuse liige