Portfoolio kui õpetaja visiitkaart

MONIKA UNDO
Avaldatud: 12 mai 2016

Viimasel ajal on räägitud eelkõige kutsestandarditega seoses õpetaja e-portfooliost ehk arengumapist. Tegelikult võiks aga igal õpetajal (sõltumata sellest, kas õpetaja tahab kutset taotleda või mitte) olla oma e-portfoolio.

Portfoolio tegemine võtab kindlasti aega. Tean enda ja teiste kogemustest, kui palju selleks kulub tunde, päevi ning nädalaid. Samas kui portfoolio põhi on valmis, siis on seda juba hiljem lihtne täiendada.

Miks on portfoolio tegemine nii oluline? Igal õpetajal on tehtud häid töölehti, esitlusi, käidud huvitaval väljasõidul, korraldatud põnev üritus, kirjutatud näiteks mõni artikkel või esinetud ettekandega väljaspool kooli jne. Oleks ju hea koondada oma tegemised koos pildimaterjaliga ühte kohta. Portfooliot saab esitada töövestlusel, arenguvestlustel, mõnel konkursil jne.

Kui kooli juhtkond on teadlik õpetaja korraldatud toredatest üritustest ja väljasõitudest, siis võib-olla headest töölehtedest, esitlustest jms ei teatagi. Nii saab õpetaja esile tuua ka oma huvitavamad tunnid ja muud tegemised. Ühtlasi on portfoolio hea kokkuvõtete tegemise viis.

Portfoolio tegemine on küll aeganõudev, kuid tegelikult on selle olemasolu väga tähtis ning portfooliost võiks kujuneda õpetaja visiitkaart.

Koostöö ja austus

ELIN OTS
Avaldatud: 9 september 2015

Miks kutse? Kuhu mind kutsud?

„Ülikool tagab akadeemilise hariduse ning selle kvaliteedi. Kutsetunnistus andis mulle aga julguse ning kindluse, et just õpetajana on minu oskused kvaliteetsed ning et olen õigel teel. Kindlasti oleks veel palju öelda, kuid kahe lausega oleks see põhiline.“ Kerstin Kesler ,Tartu Kutsehariduskeskus, inglise keele ainesektsiooni juhataja

Mida tähendab õpetajaks olemine ja milline on hea õpetaja?

Kuidas ikkagi on võimalik seda teada saada ning adekvaatselt hinnata?

Ja mis on hindamise eesmärk: kas teada saada tõesti seda, kes on kõige parem õpetaja? Mida see annab? Mitte midagi!

Millist hindamist me õpilaste puhul peame muutunud õpikäsitlusest lähtuvalt arengut toetavaks? Usun, et kujundavat, reflekteerivat hindamist, mis võimaldab tegeleda tugevuste ja parendusvõimalustega .

• Hindamine kui üks õpetaja aitamise – toetamise meede, tema tugevusi rõhutav ja parendamist vajavat esile toov.

Mis on kavandatud kutsesüsteemi tugevused võrreldes eelmise süsteemiga ja kuidas väljendub muutus perspektiivis ?

• õpetaja professionaalse arengu sisulisem toetamine
• võimalus vähendada koormust koolis töötamisel : vastavalt ametikohale tuleb lähtudes kompetentsidest spetsialiseeruda erinevatele ülesannetele (üks annab rohkem tunde, teine pühendub enam nt arendustööle või kolleegide õpetamisele , kolmas jällegi töötab välja õppemeetodikat ja materjale, jne )
• see võimaldab tegeleda sellega, milles oled tugev ja see võiks olla motiveeriv ja rõõmu allikas
• õpetaja ise saab kavandada oma arenguvõimalusi

Eelmine, atesteerimise süsteem lõppes õpetaja jaoks järsku. Ettevalmistusperioodi üleminekuks ei olnud. Pedagoogilisest teadmisest lähtudes ei sünni oskus hetkega, see peab olema toetatud protsessi abil. Ja see on pikem protsess , kui ei soovita muutust muutmise pärast vaid.

Reaalsus hetkel on, et arenguks ei ole veel piisavalt soodsaid tingimusi ja arengukeskkonda tuleb luua. Kõik see, mida me käsitleme õpilase arengu puhul kehtib ka õpetaja kohta, kui me eeldame, et ta on arenemisvõimeline.

Leian, et eelkõige peavad huvitatud osapooled end identifitseerima, usaldama ja võtma vastutuse.

Kes on asjaosalised ja huvitatud, et õpetaja kutse oleks väärikas ja õpetaja vastaks sellele väärikuse mõistele? Mõiste tuleb ka koostöös osapooltega kujundada, et oleks mõistmine.

Üleminekuperioodil eriti sõltub kõigi osapoolte tegutsemise tahtest ja selle kvaliteedist see, kas ja kuidas toimub muutus.

Kas see, kuhu me minna tahame on sillutatud piisavast koostöötahtest ja, kas me ikka teame, miks me midagi teeme ja kuidas peaksime seda tegema?

Küllap oluline on ka teavitamine, teadlikkuse tõstmine, kuid eelkõige õpetaja enda sisemine motivatsioon on siin märgiline protsessi käivitaja. Näen , et tulemus on tõhusam, kui kaasa toimetavad koolijuhid, kooli juhtkonnad , omavalitsused. Ja see, kuidas toimivad kohtadel koolid kui meeskonnad ning, kuidas toimib see ka koostöös ülikoolidega, on võtmeküsimus.

Lapsevanem saadab lapse kooli , kus ootab teda õpetaja, kes oma parimate oskuste ja pädevuste järgi loob tingimused parimal viisil arenemiseks. Lapsevanem on valmis panustama koostööks ja õpetaja /kool valmis seda vastu võtma. Kool koostöös omavalitsusega võimaldab parimad tingimused, et õpetajaloleks võimalik parimal viisil õpetada. Riik on võimaldanud ja ülikool loonud parimad tingimused üliõpilasele õppimiseks ja arenguks ning – koostöös kooli , õpetajatega loonud keskkonna, kus üliõpilasest saab hea õpetaja. Vastastikusel usaldusel ja austusel baseeruv eesmärgipärane koostööprotsess on eelduseks väärikusele ning eneseväärikale ennast adekvaatselt reflekteerivale õpetajale.

Kuidas luua (ja millised on) tingimused heaks (ennast väärtustavaks, väärikaks) õpetajaks saamisel ja olemisel?

See on küsimus, millele ei ole hetkel üheseid vastuseid, kuid on mitmeid teid selleni jõudmiseks. Eelkõige õpetaja ise saab läbi eneseanalüüsi näidata neid tingimusi, mis on konkreetselt tema arenguks vajalikud. Asume koos teele!

Mõne meelest vist futuroloogia vallast

MIHKEL KÕRBE õpetaja
Avaldatud: 31 detsember 2014

2014. aasta lõppedes vaatan korra tagasi hariduspõllu harimisele – mis tehtud ja tegemata? Üheks hariduse imeloomaks on muutunud MÕK (muutunud/muutuv õpikäsitlus). Seda imelooma on tutvustatud ka Eesti meedia arvamusartiklites ning hea on tõdeda, et ta hiilib vaikselt ringi juba mõnedes Eesti koolides.
Rääkides teiste õpetajatega nii koduselt Maarjamaalt kui ka kaugemalt tõdetakse, et õpilased on kuidagi teistmoodi kui varem. Seda kõhutunnet toetavad mitmed tõsiselt võetavad uuringudki. Õpilane, kes 21.sajandil klassiruumis tegutseb on teistmoodi kui tema vanemad. Kui põlvkondi tagasi oli parimaks kaaslaseks põnev raamat, siis nüüd on selleks juba varajasest east tahvelarvuti. Groteskse näitena proovis tuttav laps aknaruudul näpuga vedades linnukest suuremaks saada ja oli hämmingus, kui see ei õnnestunud nii nagu tahvelarvutis. Nii mõnigi võib mujata ja pidada seda äärmuslikuks näiteks, aga leian ennastki olukorrast, kus tavalises ainetunnis vaatavad mulle otsa klaasistunud pilgud, millest õpetajal raske läbi tungida, kuid arvutitega tunnis klõbistavad Interneti avarustes ka kõige tagasihoidlikumad ajaloohuvilised ning muidu minuti täpsusega lõppev tund venib sujuvalt pikemaks.
Kas selliseid suundumusi tuleks mul õpetajana takistada, ignoreerida või sellega kaasa minna? Ma arvan, et siingi on arvamusi erinevaid, kuid olen ise veendumusel, et me peame aastal 2015 aduma, et me enam ei ole liikumas 21.sajandisse, vaid kõigile, kes veel milleeniumit ootavad – 21.sajand on käes ja 20.sajandi lähenemisega enam läbi ei saa! On arusaadav, et Eesti õpetaja on tugevaturjaline nagu tori hobune ning harjunud kandma vastutse koormat ja vastama ühiskonna ootustele, on murdumas suurenevate ootuste all. Nüüd tuleb õpetajaskonnal ärgata, vaadata julgelt endale otsa ja mõelda, kuidas edasi? Sest enam tagasi ei saa ja pidureid ühiskondlikele muutustele, mis pressib ka klassiruumi aknast ja uksest sisse, tõmmata ei saa. Ka kool peab suutma kiiresti kohaneda ja kuigi peetakse kooli konservatiivseks, näen ma, et nendes asjades peaksime me mõtlema juba kui mitte 22.sajandisse siis 21.sajandi teise poolde kindlasti – on siiski olukordi, kus ka õpetaja Laur poleks pooliku rehkendusega rahul. Muutuvas maailmas peab muutuma nii kool, õpikäsitlus kui õpetaja. MÕK ei ole midagi futuroloogia vallast, MÕK on siin ja praegu juba. Head uut aastat ja laskem MÕK-il levida!

K nagu kolmteist

MARGIT TIMAKOV õpetaja, EÕLi juhatuse liige
Avaldatud: 31 detsember 2013

On olnud hästi vahva aasta – siia on mahtunud nii palju erinevaid tegemisi ja häid mõtteid, koostöiseid inimesi ning imelisi ideid, et tegelikult oleks lubamatu nina kirtsutada ja viriseda. Ja kuidas võiksingi sellele aastale altkulmu tagasi vaadata, kui ta niivõrd õpetlik on olnud. Kokkuvõtvalt kolm kildu kolmeteistkümnendast – kontor, kutse, konverents.

Eesti Õpetajate Liidu oma pesa, oma väike kontor telemaja ja keskturu vahelisel trajektooril on olnud juhatuse iganädalaste koosolekute kohaks. Ja kuigi skype oma kättesaadavuse võluga proovis meid esialgu pimestada, siis silmast silma ühises ruumis istudes ja astudes on nii mõnigi mõte kindlasti paremini (või vähemalt tugevamini) formuleerunud. Ka erinevaid külalisi on meil juba päris mitmeid seal käinud ja tuleb kindlasti veelgi ja on tõeliselt tore, et on koht, kuhu inimesi kutsuda. Täpsemalt aga juba põhjalikumas aasta kokkuvõttes.

Kui EÕL õpetaja kutset aasta algusest üha kasvavas noodis kiitma asus, oli palju, kes viltu vaatasid. Ja on tõenäoliselt praegugi veel.  Kahe kutsestandardi (7. taseme õpetaja ja vanemõpetaja) kinnitamine kevadel on tegelikult üks positiivsemaid ühiseid kokkuleppeid haridusmaastikul, kus nii riik kui õpetajad, ülikoolid ja koolijuhid proovisid võimalikult hästi sõnastada tänase õpetaja kuvandi. See, et tegevuste ja kompetentside loetelu pea ringi käima ajab on normaalne, või vähemalt ootuspärane ja igale õpetajale tuttav – selline mitmetahuline ja kohati hinge kinnilööv see õpetaja argipäev ongi! Sügisesel kutse andja konkursil osalemine oli omaette kogemus ja see, et EÕL järgmisest aastast õpetaja kutset andma hakkab ei ole väikene asi. See, et õpetajad ise – mitte mõni kõrgem või kaugem ametkond – oma professiooni tugevused ja nõrkused siin ja praegu välja selgitada saavad (seda muidugi kompetentse ja erapooletu ekspertidest nõukogu valvsa pilgu all) on väärtus, mis avaldub tõeliselt alles tasapisi ja aegamööda.

21. sajandi õpetaja konverentsipäev oli kui legoklotsidest torni ladumine: iga järgmine ettekanne oli ehk teist värvi ja erineva suurusega klots kui eelmine, kuid neid läbiv ühendav joon lõi päeva lõpuks  kindla terviku. Terviku kooli ja õpetajat eesootavate muutuste reaalsusest, tõsidusest, võimalustest ning variatiivsusest. Pasi Sahlbergi Eestisse kutsumine ja tema tulek oli mitmes mõttes märgilise tähendusega. Arvan, et sama oluline on nüüd ka see, milliseid järeldusi oskame me sellest teha, milliseid edasisi sihte seada ja konkreetseid samme astuda.

Võin julgelt öelda, et kolmeteistkümnes on olnud koostöö alguse aasta väga mitmes võtmes. Kuna toimiv koostöö on selline unistuste unistus ja kahjuks ei ole see meie kultuuriruumis veel kõige paremini hallatav oskus ning usaldamatuse, skeptilisuse ning kahtlustamiste foonil (eriti haridusmaastikul) oleks see peaaegu, et märkamata jäänud. Aga olen kindel: koostöö algas kolmeteistkümnendal!

Õpetaja kutse andja

MARGIT TIMAKOV õpetaja, EÕLi juhatuse liige
Avaldatud: 30 november 2013

28. novembril teatas SA Kutsekoda, et tänavu mais välja kuulutatud õpetaja, tase 7-1 ja õpetaja, tase 7-2  kutsete kutse andja avaliku konkursi võitjaks on Eesti Õpetajate Liit (EÕL). Uue nimega on tasemete nimetused vastavalt õpetaja, tase 7 ja vanemõpetaja, tase 7.

EÕLi juhatuse esimehe Margit Timakovi sõnul võisid sellise otsuse peamisteks argumentideks olla EÕLi pakutud nägemus laiapõhjalisest ja kaasavast kutsesüsteemist, realistlik nägemus valdkonna olukorrast ja töömahust, kutse andja kui institutsiooni ja kutseliidu eesmärkide kattumine ning loomulikult see, et paljud olulised partnerid EÕLi selles protsessis toetama on asunud.

EÕL peab kutseliiduna ülimalt oluliseks, et õpetajad oma töö sisu üle järjest rohkem ise otsustavad ning oma kutset väärtustavad. Õpetaja on kaugelt rohkem kui pelgalt tunni andja ning õpetaja roll peab suurenema nii kooli- kui kogukonnaelu korraldamises, mitte sellepärast, et nii saab õpetajale rohkem ülesandeid anda, vaid sellepärast, et kool ja kogukond (terve ühiskond) ei tule muud moodi toime.

EÕLi juhatuse liikmetena oleme teadlikud, et kutse andja roll ei ole ühelgi moel formaalsus. Kutsesüsteemi kui sellist veel ei ole ning meil endil tuleb see välja töötada nii, et me kõik õpetajatena ise tahame kutset kasutada tööalaselt paremate tulemuste saavutamiseks, enesetäienduseks õpetajale individuaalse arengu tööriistana ja haridussüsteemi  tööjaotuse paremaks korraldamiseks. Kutsesüsteem on ennekõike õpetajate täiendõppe-, koostöö- ja haridusvaldkonna töö- ning vastutusalasid korraldav võrgustik, mitte õpetajaid hindav või nende taset kontrolliv mehhanism. Kutse andja suurim väljakutse on koondada selles momendis kokku kõik see energia ja tarkus, mis haridusvaldkonnas ringleb ja panna käima üks toimiv lahendus.

Järgmiste sammudena kavatseb EÕL võimalikult operatiivselt anda koolidesse ja partneritele täiendamiseks ja kaasa mõtlemiseks-tegutsemiseks kutse andmise tegevuskava ning valmistada ette kutse hindajate konkursi. Esimesed uue kutsestandardi järgi kutse saajad võiksid kutsetunnistuse kätte saada juba 2014. a esimeses pooles.

Eestis töötab praegu kõigis üldhariduse kooliastmetes ja suundades üle 22 000 õpetaja.  Õpetajate ametijärke eelnevalt reguleeriva õpetajate atesteerimissüsteemiga on riigis otsustatud enam mitte jätkata, kuigi ametijärgud jäävad kehtima kuni nende aegumiseni.

Unistus kutsega õpetajast

MARGIT TIMAKOV õpetaja, EÕLi juhatuse liige
Avaldatud: 15 november 2013

Pimedatel sügisõhtutel võtan sihilikult aega unistamiseks. Tõmban ennast kasvõi korraks välja reaalsusest ja mõtlen, mis oleks kui… mis oleks sel päeval teisiti, kui koolis töötavad ÕPETAJAD, kes on järginud oma kutsumust saada õpetajaks.

Sel päeval läheb õpetaja tööle rõõmsal meelel. Ta tunneb siiralt rõõmu sellest, et töötab õpetajana. Ta teab, et tal on võimalus kaasa aidata nende noorte inimeste kujunemisse; ta annab endast kõik, et luua keskkond, mis toetab arengut. Õpilased tajuvad õpetaja motivatsiooni, tunnetavad siirast huvi ning tuge ja proovivad omalt poolt parima anda. Lapsevanem teeb koostööd, usaldab õpetaja kui professionaali tööd, ning aitab omalt poolt, sest märkab oma laste arengus edasiliikumist. Kolleeg on tihe külaline õpetaja klassiruumis ja tunnis, koos analüüsitakse tehtut, planeeritakse edasist, luuakse uut. Õppealajuhataja usaldab õpetaja valikuid, otsuseid ning panustab tõhusa õpikeskkonna kujundamisse. Koolijuht särab kooli kui õppivat ning arenevat organisatsiooni juhtides ja on enesekindel ning innustav. Ta tunnetab juhtkonna ja õpetajate tuge, sest nad kõik ajavad ühist asja ja liiguvad samas suunas. Koolipidajal on rõõm koole nende arengukavades toetada, sest need on kujundatud kooskõlas piirkonna tuleviku eesmärkide ning suundadega. Haridus- ja teadusministeerium tunneb kõiki partnereid hästi ja on oma läbipaistva ning ausa suhtumisega taganud usaldusväärse suhtumise. Minister toetab kogu oma tegevusega sisulist koostööd oma valdkonnas, tema sihid on kõrgemad ja kaugemad kui tema poliitiku karjäär.

Sel päeval on ülikoolis trügimine õpetaja kohtadele, sest noored tajuvad kuivõrd väljakutseterohke, tõeliselt vaheldusrikas ning arendav õpetaja töö on. Õpetajana töötamine on sel päeval auasi. Poliitikud mitte ainuüksi ei anna lubadusi, vaid on hakanud õpetaja kui rahvusliku aarde hoidmiseks kulda kaevandama. Tegelikult on nad aga oma senise tegevuse ümber hinnanud ja mõistnud, et inimressursid on hindamatu väärtusega ja kui täna lastele koolis parimat ei paku, võib homme juba hilja olla. Ühtäkki on nad avastanud, et targad otsused on võimalikud ilma pori loopimiseta, et need sünnivad ühiselt, erinevaid vaatenurki arvestades ning ühiselt kokku leppides.

Sel päeval on igaühel oma kindel ülesanne ja ta täidab seda täie pühendumusega ning teiste toetusel. Ta ei karda vigu teha, sest kui nii ka juhtub, tunneb ta kaaslaste õlale patsutust ning julgustust edasi ja paremini teha. Ta tunneb, et üheskoos õpitakse ja üheskoos õpetatakse. Ta tahab õppida oma osas maksimaalselt hästi hakkama saada; ta lihvib oma oskusi, ta uurib, ta otsib, ta proovib, ta vastutab.

Ilusad on need sügisõhtud – mulle meeldivad, sest nad annavad inspiratsiooni mitte ainuüksi tänaseks, vaid ka homseks päevaks.

Mõtisklusi uue kooliaasta valguses 2013/2014

ASTRID SILDNIK, Eesti Õpetajate Liidu juhatuse liige

Rahvatarkus ütleb, et aastad ei ole vennad, sama kehtib ka kooliaja kohta. Iga 1. september ja sellele järgnev õppeaasta on oma olemuselt uus ja isemoodi.

Seekordne kooliaasta toob endaga kaasa palju muutusi.Õpetajaid puudutab enim paradigmaatiline murrang tööaja arvestamisel. Kui seni on nii pedagoogid ise kui ka laiem avalikkus harjunud õpetaja tööd mõõtma klassi ees õpetatud tundides, siis nüüd kehtima hakanud määruse järgi on tööaja- ja palgaarvestuse aluseks  õpetaja ametikoht, mis sisaldab  ka neid tööülesandeid (arenguvestlused, uurimistööde juhendamine, õppematerjalide valmistamine jne), mida siiani pole tasustatud, kuid mille hulk on aastatega drastiliselt kasvanud. Uus suhtumine õpetaja tööaega muudab paljude  pedagoogide olukorra märgatavalt  stabiilsemaks, seda eriti väiksemates koolides. Samas omandab väga olulise rolli koolijuhi ja õpetajate  koostöövõimekus ehk siis organisatsioonikultuur.

Teine muutus, millele sel kevadel kutsestandardite kehtestamisega alus pandi, puudutab õpetajate professionaalset arengut. Kutsestandarditeema on veel nii värske, et sellega harjumine vajab ilmselt aega. Kuni selle aasta lõpuni kehtiv senine pedagoogide atesteerimiskord on näiliselt õpetajaid  suurema töötasu nimel rohkem pingutama õhutav, kuid fakte lähemalt uurides selgub, et tegelikult ei ole kõrgema ametijärguga pedagoogide hulk kuigi suur. Eelmisel õppeaastal töötas Eesti koolides 14 203 õpetajat, neist pedagoog-metoodikuid 451 ja vanemõpetajaid 2147. Need arvud näitavad, et üle 10 tuhande pedagoogi ei ole ühel või teisel põhjusel oma kvalifikatsiooni tõstmist oluliseks pidanud. Siin on mõtlemise koht – kas need õpetajad on kui iga tööandja täitunud unistused – tugevad professionaalid, kes töötavad  missioonitundest, suuremat töötasu ihaldamata või  siis hoopis mugavusstsooni takerdunud inimesed. Seega on õpetaja professionaalse arengu temaatika kiirelt muutuvas infoühiskonnas olulise tähtsusega valdkond, mida kutsestandardite loomisel on püütud arvestada.Teisalt liitub siia kindlasti ka õpetajate palga küsimus – professionaalse pedagoogi palgaaste peaks vastama vähemalt kahekordsele keskmise palgale. Küsimus on prioriteetides – kas ehitada hiiglaslikke ministeeriumihooneid olukorras, kus koole pannakse kinni, kuna lapsi jääb järjest vähemaks ja järelikult väheneb ka valitsetava rahva arv. Või asuda lõpuks tegelikkuses haridust väärtustama ja tagada tulevasi maksumaksjaid targaks koolitavatele inimestele inimväärne palk, näidates, et haridus siiski loeb ka siin, Eestis.

Kolmas oluline muutus on toimumas suhtumises RÕK-i ainekavade mahtu. EÕL on riiklike õppekavade arendustöö kooskõlastusetappidel  pidevalt tähelepanu juhtinud asjaolule, et igas ainekavas peaks olema eraldi välja toodud nn kohustuslik raudvara, mis oleks sellest ainest arusaamise vundamendiks. Kui sel sajandil kehtinud ainekavade mahtu väga subjektiivselt hinnata, siis on need täismahus omandatavad  neile kohusetundlikele eliitkoolide õpilastele, kes on harjunud oma koduseid töid järjekindlalt öösel kella kaheni tegema. Nõrgema vaimu ja tervisega õpilased on sellistele pingutustele käega löönud. Seega on õpimaterjali mahu üle vaatamine igati tervitatav: selle vajalikkusele on viidanud aineeksperdid, kes hindasid 2011/12  õppeaastal  haridusministeeriumi  ja õpetajate liidu koostööprojektis uue RÕK-i ainekavasid. Samal seisukohal olid ka paljud aineõpetajad HTM-i üldharidusosakonna poolt korraldatud veebiküsitlusele “Uue riikliku õppekava arendusest ja rakendumisest koolis” vastates. (Küsitlusele vastanute koguarv oli 1839).

Nagu juba sellest lühikesest sissejuhatusest aimub, ootab kooliperesid pingeline ja huvitav õppeaasta. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmine pole veel lõppenud, sügisel hakatakse uuesti hariduse finantseerimise probleeme arutama ja otsuseid tegema.

Kooli peetakse ühiskonnas konservatiivseks institutsiooniks – rahvusliku vaimu ja kultuuritraditsioonide hoidmisel teisiti ei saakski ning tasakaalukas meel poliitiliste tõmbetuulte keerises on võimaldanud hoida ka rahvusvahelises võrdluses eestlaste igati kõrget haridustaset. Samas ei pruugi kõik uued tuuled ainult põhjakaarest puhuda ning “Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus” pole fataalne loodusjõud, vaid inimlooming, mida saab vajadusel muuta ja täiendada – tuleb ainult tahta ning ennast usaldada. Õpetaja pole hädine olukordade ohver, vaid Tegija, tuleviku Eesti arengu suunaja ja kujundaja.

Eesti Õpetajate Liit kutsub õpetajaid julgemalt oma arvamust avaldama ja arutlema haridusküsimuste üle. Eestis on rohkem kui 14 tuhat õpetajat – see on väga suur vaimne jõud – ärgem hoidkem seda vakka olles vaka all. Eesti õpetaja, julge olla tark!

Õpetajana kutsestandardist

MARGIT TIMAKOV õpetaja, EÕLi juhatuse liige
Avaldatud: 26 aprill 2013

Kui läheme arsti juurde, soovime saada abi inimeselt, kes on oma erialal pädev.  Eeldame, et too inimene ei hakanud mitte iseenesest tohtriks, vaid et ta on õppinud, vanemate ning targemate juhendamisel kogemusi omandanud ja ka arstina tegutsemise õiguse saanud. Miks peaksime vähemat ootama inimestelt, kes meie lastega igapäevaselt tegutsevad, neid õpetavad ja tulevikuks ette valmistavad? Miks peaksime olema nõus sellega, et õpetajate ettevalmistus puudulikuks (loe: liiga teoreetiliseks ja elukaugeks) jääb või, et nad justkui ilma kutseta tegutseda saaksid?

Õpetajana tunnen, et lõpuks ometi pannakse kõik kirja, mida ma senini niigi igapäevaselt teinud olen. Jah, see on tõesti hirmutav ja hingemattev – ülimahukas nimekiri kõikidest erinevatest aspektidest, millega arvestama pean. Sinna ei mahu mitte ainuüksi minu aineteadmised, vaid kõik minu tegemised ja toimetamised õpetajana! Uskumatu, kui paljut õpetajatöö hõlmab! Aga kui hõlmab ja õpetajad seda ka teevad, siis saab kutseliit tõendada seda tunnistusega!  Kutsetunnistusega. Tunnistusega, mille annab õpetajakutsest väga hooliv ning kogemustega, tunnustatud õpetajate kogu. Ja kui mul õpetajana miskit veel puudu jääb, siis tahan tõemeeli seda teada, sest soovin ennast täiendada, soovin õppida ja oma tööd paremini teha. Kui minule esitatavad nõudmised on tippspetsialisti omad, siis olgu ka kõik muu mu töö juurde kuuluv! Minule õpetajana on kutsestandardit küll vaja! Ja pigem kutsuksin seda kompetentsusmudeliks või lihtsalt kutseks.

Lapsevanemale annaks ehk rahu teadmine, et tema lapse koolis töötavad kutsega õpetajad ja õpetaja jaoks oleks auasi enda töölt nõutavaid kompetentse tõendada, aga kellele siis õpetaja kutset veel vaja võiks minna? Arvan, et riigile on kutsega õpetajaid hädasti vaja, sest haridust on Eestis ikka kõrgelt hinnatud ja selleks, et kuuluda maailma haridusmaastikul ikka esiritta on vaja õpetajatööd ka sisuliselt väärtustada. Olen täiesti kindel, et seda tahetakse teha. Kuidas muidu? Vastasel korral võiks ju leppida iga tunniandjaga, kel kirjaoskust jagub, peletada noored õpetajad ootuste ja võimaluste konfliktis koolist minema, viie-kümne aasta pärast teha õppekava ringi ja kaotada nt matemaatika ja teisedki reaalained, sest lihtsalt ei ole kedagi, kes neid aineid emakeeles õpetaks ja nii 25 aasta pärast tõdeda, et meil pole Eestis koole vaja….

Selleks, et sealt masendavast stsenaariumist meie kiiruga tuhisev koolireformirong välja tõmmata, on meil tõesti õpetajatele kutset vaja. Kutsumus neil juba on, ja teadmised ja kogemused ja paljudel vilumuski! Toetagem siis õpetajatena ka pühendumuse tunnistusena kutse taotlemist ja saamist.

Õpetaja kutsestandard– miks ja kellele?

KATRIN MEINART
Avaldatud: 22 aprill 2013

Naljaga pooleks öeldakse, et õpetamine ja arstimine on kaks valdkonda, kus kõik on spetsialistid. Ühiskondlikul tasemel oleme harjunud lõputute diskussioonidega mõlema elukutse palganumbrite üle ning selle üle, kas antud ameti esindaja on seda palka ikka väärt või mitte, sest …. Ja ilmselt ei puudu kellelgi nii positiivsed kui negatiivsed näited oma isiklikust elust. Need arutelud põhinevad aga harva reaalsetel, võrreldavatel kriteeriumitel, mis annaksid aluse objektiivseks analüüsiks.
Õpetaja kutsestandard on üks võimalusi tuua laiema avalikkuseni õpetaja töö sisulist poolt kajastavad kriteeriumid, mis kutsestandardis on jagatud 6 kompetentsivaldkonda, ning õpetaja võimalik arengutee antud kriteeriumite võtmes.

Meil on uut õpetajate kutsestandardit väga vaja kahes võtmes:
* õpetajatele enestele – oma töö ja ameti väärtustamiseks = kutse kui kvaliteedi näitaja. Kutsestandard on hea võimalus oma töö analüüsiks ning enesetäiendamise planeerimiseks, kutsetunnistus võimaldab ka palgaläbirääkimistel oma kompetentsust tõendada.
* ühiskonnale – sellel osal Eestimaa ühiskonnast, keda reaalselt ühel või teisel põhjusel huvitab õpetajatöö spetsiifika, sh ülikoolid: õpetaja kutsestandard on kokkuvõttev dokument õpetajatöö spetsiifikast ning selle ameti juurde käivatest kompetentsusnõuetest, mida saab arvestada tulevaste õpetajate ettevalmistamisel.

EÕL on seisukohal, et
– töömaailma kutse omistatakse reaalselt töötavale õpetajale ning tulevikus peaks kutse kandma professionaali imidžit;
– ülikooli lõpetanud õpetaja saab diplomile märke – õpetaja esmakutse;
– kutse taotleja on kuni kutse saamiseni kas esmakutsega (noorem)õpetaja või tunniandja;
– alatest aastast 2017 peaks koolis töötavatest õpetajatest olema vähemalt 2/3 kutsega õpetajad;
– teatava üleminekuperooodi lõpus, nt 3-4 aasta pärast, peaks iga kutsega õpetaja pangakontole jõudev palganumber olema (vähemalt) neljakohaline.

Kutsuksin siinkohal lugejaid sõna võtma ja oma arvamusi ning ettepanekuid avaldama, sest mida tulisemad on arutelud kutsestandardi üle, seda rohkem on sellest kasu; Tasub meeles pidada, et valmiv kutsestandard kui õpetaja võimalikku arenguteed kaardistada ja planeerida aitav dokument ei ole midagi lõplikku ja muutumatut vaid AJAS ARENEV JA MUUTUV ning küpseb erinevate huvigruppide koostöös.

Miks kutsestandardi teema?

EÕL
Avaldatud: 22 aprill 2013

Eesti Õpetajate Liit oli eelmisel aastal valiku ees – kas toetada kutsestandardi väljatöötamist või soovitada sellest loobuda kui ebavajalikust. Liidu juhatus otsustas jätkata töörühmas kahel põhjusel: esiteks on kutsestandard ideena üks neist enesehindamise ja professionaalse arengu/karjääri planeerimise mehhanismidest, mida kutseühingud üle maailma kasutusele on võtnud ning teiseks: tol hetkel oli veel päris ebaselge, missuguseks tõotab kutsestandardi kohandamine Eesti oludes kujuneda olukorras, kus õpetajaid käsitletud avalikkuses kui tavalist töövõtjat, mitte kõrge vastutuse ja pädevusega professionaali.

Tänavu, so 2013. aasta alguses analüüsis EÕLi juhatus järjekordselt arenguid kutsestandardi väljatöötamisel ning lähtudes EÕLi õpetajakutse töörühma juhi Katrin Meinarti ülevaatest, otsustas asuda igati toetama kutsestandardi rakendamist Eestis. Väheoluline ei ole otsuse juures asjaolu, et ajapikku on Õpetaja austav nimetus saanud avalikkuse silmis tõsise mainelanguse osaliseks ning selles on oma osa olnud ka õpetajatel, kelle kasvatus- või ainealased oskused ja teadmised ei ole ka vajalikul kaasaegsel tasemel olnud. Kutsestandardiga on igal õpetajal võimalus lisaks personaalse arengu kujundamisele, kinnitada rahvusvahelisel tasandil oma kõrget kvalifikatsiooni.

Sellest hoolimata, või õigemini – selle tõttu oleme kujundanud seisukoha, et kutsestandard saab ja võib olla üks neist vähestest enesemääratlemise ja -kehtestamise momentidest, mida ei saa väliste tegurite mõjul õpetajatelt ära võtta või kahtluse alla panna.

Oleme teadlikud, et kutsestandard ise ei ole võlurohi kõigi meie haridus- ja koolielu puudutavate probleemide lahendamiseks ning tekitab lisategevusena trotsi, palju küsimusi ja erinevaid kartusi, kuid tundub, et need on vajalikud, et oma mugavusstsoonist välja tulla. Ilma selleta aga naljalt muutust ei tule.

Kutsetunnistus kui professionaali kompetentsusmudel

EÕL
Avaldatud: 11 aprill 2013

Iga õpetaja areneb oma tööd tehes. Iga professionaalne õpetaja tahab oma arengut ka planeerida, et see oleks rohkem sihipärane ja teadlik. Ühtlasi aitab see tal ka oma õpilasi paremini mõista ning suunata.

Meie muutuvas maailmas muutuvad isegi faktid ning andmeterohkus ummistab statistilised analüüsid. Küsime: kuidas selles kõiges orienteeruda? Üha tähtsamaks on saamas mitte niivõrd teadmised, kuivõrd oskused olemasolevate teadmistega midagi ette võtta ning kehtivaid andmeid ja fakte leida. Üha olulisem on kohanemisoskus ja sotsiaalne võimekus. Neid pädevusi ootab tööturg ja ühiskond koolilõpetajalt, aga kas ka kooliÕPETAJALT? Kindlasti. Seetõttu on õpetajana oluline pidev eneseanalüüs mitte selleks, et end kellelegi tõestada, vaid selleks, et ise ajaga kaasas käia.
Õpetajaamet on üha olulisem, kuna kool saab aidata majanduslikest erinevustest jms tulevat ebavõrdsust tasandada. Professionaalsel õpetajal peab seetõttu olema koolis töötamiseks lisaks kutsumusele ka kutse ja kutsetunnistus.
Eesti Õpetajate Liit pakub, et KUTSESTANDARD on hea mehhanism õpetaja professionaalse arengu planeerimiseks.
Eeldame, et õpetaja, kes on kutse omandanud ei pea küll iga teatud aja tagant end taas kellelegi väljastpoolt tõestama, kuid peab ikkagi end täiendama ja arendama, nt teatud aja jooksul teatud hulga täiendkoolituskursustel osaledes või õpetajate professionaalseid tegevusi juhtides (riiklikul tasandil aine- või õppekava eksperdi töös, mentorina noori õpetajaid või kolleege juhendades, õpetajaharidusse panustades, jne) .
Kutsetunnistuse omandab oma ala spetsialist seda taotledes ja oma portfooliot tutvustades ning esitades, mis on õpetajale hea võimalus oma tööd ja mõtteid tutvustada – see on auasi.

Eesti Õpetajate Liit soovib, et

1) kogu protsess oleks peamiselt osa õpetaja igapäevasest tegemisest ehk siis teisisõnu oma reaalse töö jäädvustamine. Loodame, et seeläbi on võimalus väärtustada õpetajatööd enam (kuidas teistmoodi võtta seda, et kutsekvalifikatsiooni astmestikul on õpetaja võrdsustatud tippspetsialistide tasemega) – nii õpetajakoolitusse astujate, ühiskonna kui ka poliitiliste otsustajate jaoks.

2) õpetajatöö väärtus kajastuks kutsetunnistuse väärtuses – seda ei saavutata iseenesest, kuid see tähendab kindlasti palju rohkemat kui vaid paber.