Vaimne tervis koolis

KOOLI JA LASTEASUTUSE MIKROKLIIMA

Toivo Niiberg

Vaata esitlust KOOLI JA LASTEASUTUSE MIKROKLIIMA

KOOLIVÄGIVALLA KAKS TASANDIT, KOLM TEED JA NELI VÄLJUNDIT

Toivo Niiberg

Koolivägivalla kaheks tasandiks on pseudovägivald ehk süüdimatu agressiivne käitumine, mille taga on sageli meedias nähtu matkimine tegelikus elus ja tõeline ettekavatsetud vägivald, mille eesmärgiks on oma viha ja probleemide maandamine nõrgema nn. klassi peksukoti või tõrjutu peal.

 Tõelisel koolivägivallal on ka kolm teed: õpilaste omavaheline vägivald, õpetajapoolne vägivald õpilase (õpilaste) suhtes ja õpilase (õpilaste vägivald) õpetaja suhtes.

Väljundid:

OTSESED JA MÄRGATAVAD:

  • Õpetaja ↔ Õpetaja
  • Õpetaja ↔ Lapsevanem
  • Õpetaja ↔ Õpilane
  • Õpilane ↔ Õpilane

VARJATUD, AGA OLULISED:

  • Õpetaja↔ Juhtkond
  • Lapsevanem↔ Laps
  • Õpetaja↔ Ühiskondlik arvamus (meedia)

Koolivägivald võib esineda mitmel kujul: see võib olla füüsiline (kehavigastuse tekitamine, löömine, peksmine, togimine, millegagi loopimine), verbaalne (sõnadega ähvardamine, alandamine), sotsiaalne (ignoreerimine, põlastamine, asjade peitmine, rikkumine või varastamine) või psühholoogiline (suhetega manipuleerimine, kuulujuttude levitamine, kurjade pilkude heitmine, jälitamine).

Pseudovägivalda märgatakse rohkem ja sellega tegeldakse enam,  samas jääb tõeline vägivald varjatuks. Üsna sageli tõmbab just sõber sõbralt tooli alt, annab tunnis õpikuga mööda pead, tõukab koridoris või trepil ja viskab teda kooli lõppedes koolimaja ees lumepalliga.   Kõrvaltvaatajale jätab selline käitumine jahmatava mulje- vaata kui vägivaldsed on selle või tolle kooli lapsed…

Ka tunnis ei pruugita alati kiusata just seda õpetajat, keda vihatakse, vaid sageli noort ja kogenematut pedagoogi, et teda lihtsalt proovile panna. Samas ei pruugi ka vahete-vahel kurjustav õpetaja olla lapsi vihkav, vaid hoopis nendest hoolivinimene.

Vaadakem TV-s ”naljakaid” koduvideosid ja muid nn. ”naljasaateid”, mis kubisevad valusatestckukkumistest, õnnetustest, roppustest ja irooniast- liiatigi on neile veel naer  peale keeratud, võttes vaatajalt õiguse oma emotsioonide väljendamiseks. Lastele mõeldud filmides on headust kehastavad kangelased peamiselt naiivsed lollikesed, kes võidavad alles viimases seerias, olles teiste seeriates negatiivsete kangelaste poolt jalgupidi üles riputatud, kinni seotud, läbi kolgitud, kiviks muudetud või hakklihaks õhitud.

Siiski ei tahaks ma pseudovägivalla üha süvenevas ilmnemises süüdistada ainult meediat. Kui selliseid ”absurdiõudukaid” vaataksid vanemad koos lastega ja mõtestaksid nähtut-kuuldut, ei tekitaks see mingeid tõsisemaid tagajärgi ega soovi nähtut sõprade peal järele proovida. Kahjuks aga jääb vanematel üha vähem aega laste jaoks ja pigem on nad õnnelikud, et lapsed õhtud (vahel ka ööd) teleka ja arvuti taga veedavad ning neid asjatult ei sega.

Agressiooni võib defineerida kui käitumisviisi, millel on harilikult teistele pealetükkiv, nõudlik ja vastikusttekitav mõju. Agressioon on psühholoogias kaasasündinud neutraalne tung, millele hilisemas elus tugineb korraliku kasvatuse-arendatuse juures enesekehtestamisoskus, terve minatunne, konkurents ja aus võitlemissoov, halva kasvatuse-arendatuse juures aga agressiivne käitumine kui kurjus nii teiste kui enda vastu. Teiste sõnadega – agressiivsed on need käitumisviisid, mis on teistele haiget- ja kahjutegevad.

Agressioon, mida on võimalik kõrvalt vaadelda, nt surveavaldamise, sõimamise või füüsilise hirmutamise ja ähvardamisena, on nähtav. Agressioon, mis ei ole vaatlusel märgatav, nagu valetamine või varastamine, on varjatud. Agressioon võib olla otsene (ähvardamine, röökimine, solvamine, sõimamine, narrimine, löömine, tõukamine, lükkamine, peksmine või isikliku vara hävitamine) või mitteotsene (tuntud sotsiaalse agressioonina või agressioonina suhtlemisel ja suhetes, nagu vältimine, ignoreerimine, tagarääkimine, valede kuulujuttude levitamine või teise isiku isikliku saladuse kolmandatele isikutele avaldamine). Avalikku , kehalist ja otseselt väljapoole suunatud agressiivsust esineb peamiselt poistel. Uurimisandmed näitavad, et tüdrukud ilmutavad kõrgemat mitteotsese agressiooni määra igas eas võrreldes poistega, samas suuereneb mitteotsese agressiooni määr  ea kasvades nii poistel kui tüdrukutel. Tüdrukutest koolikiusajad kalduvad manipuleerima sotsiaalsete gruppidega verbaalselt ja kuulujuttude levitamise kaudu, kahjustades teiste sõprussuhteid või jättes valitud tüdrukud välja sotsiaalsetest suhtluskontaktidest. Seetõttu kalduvad koolikiusajatest tüdrukud kasutama rohkem mittefüüsilist vägivalda kui füüsilist. Poisid seevastu kasutavad rohkem füüsilist vägivalda.

 Arusaama agressiivsusest kujundab ka aeg, asukoht, kultuur, rahvuslik eripära jne. Mõisted agressioon ja agressiivsus ei ole samased:

  • Agressioon võib avalduda tungiva toimetulekuvajadusena või võistlemissoovina.
  • Agressioon on pärilik ja tema alged on peidus kromosoomides.
  • Agressiivsus (kurjus) on sotsiaalne nähtus ja tema alged on peidus ühiskonnas.
  • Agressiivsus on millegi saavutamise vahend.
  • Agressioon areneb füüsilisest kaudse suunas: füüsiline→sõnaline→kaudne.

Maaja Vadi (1995) ütleb tsiteerides Barry Reece`i ja Rhonda Brandti, et kehtestava käitumise kirjeldamiseks tuleb mõista kolme käitumisalternatiivi:

  • passiivne (oma soove mõtteid, tundeid mahasuruv või eitav, alluv ja konflikte vältiv);
  • agressiivne (domineeriv, oma huve ja vajadusi peale suruv, ennast esiletõstev, isegi pealetükkiv)
  • kehtestav (endast lugupidav, enda vajadusi rahuldav, koos teiste vajaduste arvestamisega.)

 

Eric Fromm agressiivususest:

  1. Pseudoagressiivsus on käitumisviis, millega tehakse teistele kahju tahtmatult. See on agressiivsus, mis tuleneb enese vajadustest ja seda ei saada tavaliselt negatiivsed tunded teise vastu.
  2. Kaitseagressiivsuse eesmärgiks pole purustada, vaid sä Kaitseagressiivsus on käitumisviis, kus püütakse teist kahjustada, et ta ei saaks indiviidi edasi ohustada.
  3. Konformne agressiivsus tähendab erinevaid agressiivse käitumise viise, mis ei ole tingitud käituja soovist, vaid käsust nii toimida.
  4. Kuritahtlik agressiivsus on teisele tahtlik liigategemine, millega kaasneb sageli rahulolutunne. See agressiivsuse liik võib olla nii spontaanne ja ettekavatsetud.

AGRESSIOON:

  1. FÜÜSILINE AGRESSIOON:
  • Löömine
  • Tõukamine
  • Peksmine
  • Lõhkumine
  • Sadism
  • Tapmine
  1. VERBAALNE AGRESSIOON:
  • Karjumine
  • Sõimamine
  • Ropendamine
  • Solvamine
  • Narrimine
  • Sildistamine
  • Ironiseerimine
  • Psühhosadism
  1. KAUDNE VÄGIVALD:
  • Kuulujutude levimine
  • Teiste positsiooni alandavad valed, laim
  • Ässitamine
  • Sotsiaalne manipulatsioon
  • Salgamine
  • Ignoreerimine
  • Reetmine
  1. SEKSUAALNE VÄGIVALD

TEOORIA:

On ka mitmeid agressiivsuse arengulisi teooriaid:

  • Kognitiivne areng. Kõik kes on seotud normirikkumisega omavad teatud defitsiiti kognitiivses vallas. Lapsed ei kujuta ette, et saaks ka teisiti. Enne käitumist on kontseptsioon, skript, idee. See võib olla emotsioon, mis kuulub ka skripti. See võib olla ka asi, mis on enne emotsiooni. Agressiivsed lapsed lihtsalt töötlevad sotsiaalset infot teisiti kui mitteagressiivsed. Detailides on asjad keerulisemad. aga kui detailidesse minna, siis selgub, et iga ütlemise taga on terve rida veel alateemasid ja ei pruugi see asi nii lihtne olla. Seega tuleks ühiskonnast eraldada kõrge agressiivse tasemega lapsed ja tegeleda nendega. Peame väga varakult suutma luua diagnostilise süsteemi ja sotsiaalse võrgustiku, mis aitaks ja toetaks neid. Ainult koolile loota siin ei tohiks, kuigi selle mõjujõud on siin muidugi väga suur.
  • Fustratsiooniagressiivsuse hüpotees. aastal esitasid antropoloog J.Dollard ja tema kolleegid inimese agressiivsuse näiva vastuolulisuse kohta teistsuguse seletuse: agressiivne käitumine tekib siis, kui inimesi frustreeritakse nende jõupingutustes saavutada mõnd eesmärki või rahuldada mõnd vajadust. Selle väite kohaselt ei käitu inimesed agressiivselt kui nende põhivajadused on rahuldatud. Ning nad on suutelised oma eesmärke saavutama. Inimese loomulik seisund on mitte agressiivne. Selle vaate kohaselt tuleneb inimese pikaajaline või intensiivne agressiivsus stressi tektavatest sotsiaalsetest tingimustest.
  • Agressiivsus kui õpitud käitumine. Bandura (1977) väitis, et agressiivne käitumine on õpitud. Inimesed käituvad agressiivselt kuna nad on aru saanud, et see tasub ära. Nad võivad olla seda õppinud lapsepõlves või noorukieas jäljendamise kaudu, oma isikliku kogemuse najal või niisama teisi vaadeldes. Bandura mudeli kohaselt on meid ümbritsevate inimeste käitumine oluline meie oma käitumise suunamise või alternatiivsete tegutsemisviiside õppimise seisukohalt. Kui nii siis muutub televisioonis näidetava vägivalla probleem oluliseks, kuna televisioon kujutab endast laste ja noorukite jaoks ümbritseva elu õppimiseks olulist meediumi. Kuigi küsimus televisioonis näidatava vägivalla mõjust on alati olnud vastuoluline, leidub küllalt palju uurimis andmeid mis osutuvad sellele, et sellel võib arvestatav mõju olla.
  • Agressiivsuse ja keskkonna mõju. Reas töödes on uuritud kuidas keskkonna tegurid võivad agressiivsust suurendada ja vähendada. Nii näitasid E.Donnerstein ja B.Wilson (1979), et inimesed muutuvad agressiivseks tõenäoliselt mürarikkamas kui vaiksemas keskkonnas. Asjasse puutuvaks teguriks oli kontrolli määr, mida nad müra üle omasid või arvasid omavat: kui inimesed arvasid, et saavad müranivood kontrollida, tundus see neile vähem stressitekitavana ja nad reageerisid sellele vähem agressiivselt. Baron ja Bell näitasid 1975. Aastal, et inimesed reageerivad provotseerimisele agressiivselt tõenäolisemalt kuumas keskonnas kui jahedas; kuumas oli ka agressiivse eeskuju imiteerimine tõenäolisem. Uurijad leidsid, et kuumust võib lugeda agressiivsusesse panustavaks teguriks, otsustades, et mässud jafüüsilised ründed tekivad tõenäolisemalt pikkadel kuumadel suveõhtutel linnasisestes oludes.
  • Agressiivsus ja mõjude kombinatsioon. Zillman(1979) arvas, et kõigi ülaltoodud keskonna tegurite ühiseks jooneks on see, et nad tõstavad aktivatsiooni. Kuna agressiivsus ja teised aktiveerunud emotsioonid on tihedalt seotud füsioloogilise aktivatsiooniga, teeb aktiveerituse tõus inimese vihaseks muutumise hõlpsaks, juhul kui ka asjakohane stiimul on olemas. Seda mõtet toetab kuulus Schachteri ja Singeri (1966) uurimus, mis näitas, et asjakohane sotsiaalne stiimul(teise isiku kohalolek, kes toimis, nagu oleks ta kas vihane või õnnelik) võib tekitava kaasneva emotsiooni. Uurimuses osalenud katseisikutel tugevnes kogetud emotsioon, kui neid füsioloogiliselt aktiveeriti.(adrenaliinisüstiga), aga ainult siis kui nad ei oodanud selliste füüsiliste sümptomite ilmnemist. Nad pidasid oma aktivatsiooni tunde põhjuseks läbielatavat emotsiooni ja seetõttu tajusid emotsiooni intensiivsemana.

Agressiivne käitumine tunnistab ainult oma õigusi ja eitab täiesti teiste inimeste õigusi ning tundmusi. Sellised inimesed tunnevad hirmu (tegelikult on nad sageli nõrgad), kardavad ka võrdseid suhteid, teiste kontroll piirab enda vabadust, nad armastavad asju ja kasutavad inimesi (mitte vastupidi). Kõik see võib viia eraldatuseni, mis halvemal juhul võib lõppeda tugevalt ilmnevate sotsiaalsete häirete ja hiljem ka haigustena.

Agressiivne inimene väljendab oma tundeid, vajadusi ja ideid teiste kulul:

  • Üldiselt võimukas, enesekeskne.
  • Ei usalda naljalt teisi inimaesi, ka oma lähedasi.
  • Keeles tihti ülerõhutatud hüperegoismi rõhutavad “mina- väljendid“.
  • Oma arvamust esitab kõikumatu ja kompromisse eirava faktina.
  • Püüab hoida kõik kontrolli all, ei oska või ei julge delegeerida (vastutust jagada), vaid püüab kõike ise teha ja otsustada, tõestades pidevalt teistele nende rumalust, küündimatust ja abitust.
  • Kaldub üle töötama ja “läbi põlema“.
  • Kasutab kõnes ähvardusi, manipulatsoiini ja demagoogigat.
  • Kõne on pigem valjuhäälne, ahistav, jäme, sarkastiline monoloog, kui vastastikune teineteist arvestav dialoog.
  • Sageli kasutab sõnu peab, tuleb teha, arusaadav, niigi mõistetav,   jutul lõpp, ei tahagi kuulda, see ei ole minu probleem, see ei puuduta mind, tean niigi, tühi loba jne.
  • Väljendab oma tundeid, ideid ja vajadusi teistest hoolimata.
  • Kalduvus teist vestluskaaslast alahinnata ja mitte lõpuni kuulata.
  • Taotleb viimase sõna õigust vestluses, mis on talle tähtsad, ega oska kaotada ja oma vigu tunnistada. Võit või kaotus peab olema täielik – kas kõik või mitte midagi…
  • Tema nali on pigem iroonia.
  • Endas erilisi vigu ja puudusi ei leia, küllaldaselt aga teistes; peab ennast igati eksimatuks ja heaks inimeseks, kes suudab teisi aidata ja õigele teele suunata – seega kaldub psühhopaatiasse või ongi juba psühhopaat.
  • Omab palju vaenlasi, aga vähe sõpru, või puuduvad viimased üldse.

Paljud inimesed käituvad agressiivselt mitte seepärast, et nad on tugevad, vaid nad tunnevad end nõrgana.

  • Neil on palju vaenlasi
  • Nende agressiivsus teeb nad haavatavaks ja hirmunuks
  • Palju agressiivsust tuleb hirmust kaotada kontrolli
  • Agressioon toodab oma enesehävitamist

Kuidas iseloomustada psühhopaati:

  • oma agressiivsuse eitamine
  • ühiskonnavastane käitumine
  • kestev negatiivne meelestatus nii oma ümbruse kui teiste inimeste suhtes
  • tunnete külmus
  • madal emotsionaalne intelligentsuse või selle täielik puudumine
  • headuse kartus-põlgus
  • täielik hoolimatus teiste inimeste suhtes: