Õpetajatest ja koolist
Margit Timakov, Eesti Õpetajate Liidu juhatuse esimees
Õpetajatel on hea meel, et ka väljaspool õpetajaskonda on kooliteemad viimasel ajal ühiskonnas laiemat kajastust leidnud. Eesti Õpetajate Liit soovib sõnastada probleemi olemuse; tuua välja, milliseid lahendusi õpetajad vajavad ning pakkuda esmaseid soovitusi erinevatele osapooltele.
Milles on täna probleem: 1. piirid, 2. …kultuur, 3. koormus
Koolis võivad tahes tahtmata põrkuda erinevate inimeste käitumisnormid ja väärtustest tulenev sobib-ei sobi, lubatud-pole lubatud mõtlemine ning suhtumine. Samas on erinevate õpetajate taluvuse piirid samuti väga erinevad – see, mis ühe jaoks tundub murdeealise emotsioonide ülekeemisena, mida saab rahuliku järjekindluse ning õpetliku sõnadega maha jahutada, tundub teise jaoks isikliku (andestamatu) solvanguna. Seega ületatakse aktiivselt nii tahtlikult kui tahtmata käitumise, tunnetuse ja taluvuse piire ning ilmselgelt ei jää see tavaliselt osapooltele märkamata.
See, kuidas piiride ületamisega toime tullakse on väga suuresti ka kultuuri küsimus: nii koolikultuuri ehk nt kuidas ja kes õppimise eest vastutab kui ka laiemalt suhtluskultuuri küsimus. Siia viimase alla mahub üksteise kuulamine, vastastikku teineteisega arvestamine ja lugupidamine – seda nii kolleegide kui õpilaste ja lastevanematega isekeskis ja vastastikusel suhtlemisel. Kahjuks on kool siiras aususes ühiskonna peegel ja kajastab hästi nii perekondades kui ka riigikogus lahendamata küsimusi.
Üheks selliseks lahendamata küsimuseks on õpetajate (tunni)koormus. Koolitööst rääkides kipuvad sõnavõtjad viibutama pika suvepuhkusega, kuid unustavad intensiivsuse astme, millega üheksa kuud igapäevaselt koolis tegutsetakse. Magamata või ületöötanud õpetajad on probleemiks nii koolijuhile, lapsevanemale kui õpilasele, rääkimata õpetajast endast ja professiooni maintes. Ootust ja oskust hoida tasakaalus enda aega ning soovi õpilaste heaks kõik anda põrmustab hetkega ülekoormus (erinevatel põhjustel). Kooli jäävad püsima vaid tugevaimad.
Vaja on lahendusi – mitte kiireid, kuid toimivaid ja püsivaid:
1) supervisioon / kovisioon koolis. Sellise läbipõlemisohuga töökohal nagu õpetaja oma peaks supervisioon riiklikult võimaldatud olema, et spetsialiste tööl hoida ning nende tööga toimetulekut ja võimekust toetada. Me peame hoidma neid, kes koolis töötavad!
2) õpetaja töökoormuse vähendamine (16-18 tundi) ning töötingimuste parandamine: kui õpetajal ei ole analüüsimiseks, puhkamiseks, akude laadimiseks aega ei ole tulemused imestada. Väiksem koormus aitab hoida õpetaja vaimset tervist!
3) koolitusvajadus: riiklikult on kindlasti teada nii prioriteetsed valdkonnad hariduspoliitikast kui õpetajate endi soovidest ja vajadustest – endast lugupidav ja innovaatiline haridusriik kogub ja analüüsib ju selliseid andmeid ning teeb vastavaid järeldusi ning ka IGAT õpetajat mõjutavaid otsuseid. Kui õpetajad on riigile väärtuslikud, siis toetatakse nende soovi veelgi paremaks saada!
Mõned esmased soovitused:
õpetaja – 1) võta aega endale! 2) tunneta ja teadvusta enda piire – anna teada, kui sinu taluvuse piir on käes – pigem varem kui hiljem
koolijuht – 1) kuula enda õpetajaid – nende rõõme ja muresid, suhtle; 2) pea regulaarselt sisukaid arenguvestlusi ning tee töökorralduses vajalikke ümberkorraldusi
lapsevanem – 1) mõtle korraks: kui kõik Sinu lapse kooli õpetajad ühel päeval enam kooli ei tuleks, kas see meeldiks Sulle?; 2) õpetaja on kui Sinu partner – olete sama eesmärgi peal väljas – tehke koostööd!
