Eesti Õpetajate Liidu arvamus „Haridusvaldkonna arengukava 2021-2035” kohta

Eesti Õpetajate Liit toob enda arvamuse Haridusvalkonna arengukava kohta (HVA) 2021-2035 algul koondina ja siis pikemate selgitustega.

Oleme arvamusel, et HVA on strateegiale omaselt üldsõnaline, ent napib arengukavale vajalikku konkreetsust ning rakenduslikkust, lähtudes eeldusest, et arengukava on „põhjalikul analüüsil põhinev, hrl pikemaid tuleviku tegevusplaane sisaldav dokument” (sonaveeb.ee)

Peame oluliseks ja vajalikuks, et hariduse valdkonna võtmeisiku õpetajate teema toodaks strateegilisest eesmärgist nr 2 selgemini ja konkreetsemalt välja. Soovitus on eraldi käsitleda õpet ning õpetajate teemat. Tänases sõnastuses on eesmärgi kaks osa nõrgalt seotud ning hajub fookus. Suurem probleem on laiemalt rahul- ning heaolu õpetajaametis ja sellega seonduvalt ametisse jäämine (jätkusuutlikkus); õpetajate järelkasv on küll sellega seonduv, kuid ei ole probleemi tuum.

Teeb murelikuks, et arengukavast ei kaja piisavalt ei eelmise elukestvaõppe strateegia õppetunnid ega uue Eesti 2035 strateegia sihid. Seostatus ning eesmärkideni jõudmine ei tundu kõlavaid lauseid lugedes realistlik. Samuti on ka viimaste nädalate eriolukord ning distantsõpe toonud meid uude reaalsusesse, mis tuleb kindlasti arengukavas kajastada. Riigi toel tuleb luua Eesti digitaalse distantsõppe plattvorm, mis ühendab endas digitaalsete õppematerjalide keskkonnad (Opiq, E-koolikott jne); digiõppe metoodilised materjalid ja töövahendid õpetajatele; sünkroonõppe keskkonnad veebitundide korraldamiseks jne).

Täiendavad konkreetsed ettepanekud

  1. õppijast lähtuv
  2. õpetaja vs haridustöötaja
  3. seire üks kord 14 aasta jooksul?
  4. ettevõtlikkus vs ettevõtlusaktiivsus
  5. sõna STEAM eestikeelne vaste
  6. eriolukorra õppetunnid
  7. juhtkomisjoni lisada ka õpetaja

EÕLi arvamus Haridusvaldkonna arengukava 2021-2035” kohta

See, et strateegia peab olema üldistav ja kokkuvõttev on arusaadav, kuid praeguse haridusvaldkonna 2021-2035 üldsõnalisus, ja vähene seos Eesti 2035 strateegiaga teeb murelikuks. Pigem on tegemist dokumendiga, mis on väga eklektiline, millel puudub läbiv joon ning mille suur hulk sihte ja tegevussuundi jätavad mulje, et oleme proovinud kõik kenasti kirja panna, kuid kahjuks strateegilist planeerimist ning tulemuslikkust see ei toeta. Ühelt poolt jääb puudu konkreetsusest, teiselt poolt laiemast vaatest alusharidusest kõrghariduseni. Abiks oleks olnud eelmisel aastal ekspertrühmade koostatud visioonidokumendis „Tark ja tegus Eesti 2035” esitatud mõtete ja ettepanekute laiapõhjalisem arvestamine. Ja kuigi haridusvaldkonna arengukava on jätkustrateegiaks elukestva õppe strateegiale, siis kahjuks on dokumendis liiga vähe näha õppetunde, mida eelmisest strateegiast kaasa võtta. Pigem teeb murelikuks, et Praxise vahearuandes toodud mitmed soovitused (muuhulgas, mis puudutavad MÕKi) tunduvad olevat jäänud mitmesajalehelise raporti unustusse. Kas lihtsalt pikendame tähtaega? Mida oleme eelmise strateegia rakendumisest õppinud, mida kaasa võtame? Kuidas uue eesmärgini jõuame?

Kui Praxise vahehindamise kommentaaridest MÕKi kohta võib välja lugeda, et sellise keeruka ja mitmetahulise eesmärgi arvestamisel jäi MÕKi rakendamisel just puudu süsteemsest lähenemisest, siis  täna jätkame, olemata kindlad, kas kõik osapooled mõistavad ühtmoodi, millest jutt, MÕKi mõõtmise instrumendis ei ole ühist arusaamist ning seetõttu on äärmiselt ennatlik / problemaatiline võtta eesmärgiks (vt strateegiline eesmärk 1 tegevussuund 1) midagi, mis toetaks nüüdisaegset õpikäsitust. Kuidas me aastal 2035 saame kindlad olla, et jah nüüd ta siis selline ongi? Kas MÕK-i NÕK-iks muutumine ongi see arengumuutus? Samuti ei kanna arengukava edasi piisavalt algset visioonidokumentide suunda.

Eesti 2035 ja Haridusvaldkonna arengukava (HVA) 2021-2035 seosed või nende puudumine

Kahjuks me ei näe HVA-s seda loogikat, mida oleks võinud küll kogu Eesti strateegia heast kogemusest arengukava tegevusse rakendada. Arengukava kui strateegilise juhtimise tööriist peaks olema konkreetne, lihtne, selge, kõigile arusaadav, kuid kahjuks ta seda ei ole. Kahjuks ei ole näha, kuidas me eesmärgini jõuame, millised on vahepealsed sammud.

Kui EESTI2035 strateegia toob välja ilusad selged kaks eesmärki ja viis sihti nendeni jõudmiseks ja toob välja hariduse olulise rolli alusharidusest alates ning kogu elukaare vältel, siis kahjuks HVA palju seda tervikut toetavaid suuniseid ja tegevusi, muuhulgas alushariduse rolli, aga ka üldisemalt kogu hariduse terviklikkust, esile ei tule.

HVA on inimese mõiste haridusse ümberkandnud õpilase, õpetaja, koolijuhi ja lapsevanema näol (ja siis veel eraldi „haridustöötajad”), kuid seda, kuidas nad suhtlevad ja töötavad ja üksteist toetavad (ei konkureeri) hoolivas, koostöises ning avatud ühiskonnas ja tugevas, uuendusmeelses ning vastutustundlikus majanduses, seda kajastust HVA-st ei leia. Kui Eesti 2035 strateegia räägib kõigi vajadusi arvestavast, turvalisest ja kvaliteetsest elukeskkonnast, siis kuidas paistab sellin Eesti hariduskeskkond kõikidel tasanditel HVA-st välja? Kui riigikorralduses seab Eesti 2035 sihiks uuendusmeelse, usaldusväärse ja inimkeskse süsteemi, siis selline võiks Eestis ju ka Eesti hariduskorraldus kõikidel tasanditel olla. Kahjuks ei nähtu HVA-s ei seda arengut ega selle hoidmist?

Kuna Eesti 2035 viiakse ellu valdkonna arengukava ja programmide kaudu, siis me ei näe, et hariduse valdkonna arengukava praegu seda vastutust kannaks, mis võiks olla aruka, tegusa, tervist hoidva inimese arengukeskkonna loomiseks. 

Arengukava toob küll strateegilise eesmärgi alapunktina välja õpetajate järelkasuv teema, kuid ei arvesta laialdasema probleemiga, et õpetaja vananeb ja seega on ka noori vähem ja ka seetõttu on neid kooli ka keerulisem tööle saada. Kestlik rahvastiku poliitika võiks kajastuda ka HVA-s (toetav keskkond laste-, noorte-, perepoliitikas; tööjõu kaasamises (kutseomistamine kui õpiprotsess töömaastikult õpetajaks); eakama elanikkonna tööelu kestuse pikendamises (siin oluline ka palgapoliitika kujundamine, diferentseerimine, õpetaja professionaalsuse küsimused, elukestev õpe).

Kui nt Sotsiaalministeeriumi koostatav valdkondade ülene Roheline raamat toob välja õpetaja ühe ohustatud „liigina“, siis kuidas HVA-st toetus õpetajale välja paistab? (töökeskkond, töökultuur – koolimeeskondade ja iga üksiku õpetaja tugi, mida ette nähakse, kuidas teostatakse?) Küsimusi tekitab ka õpilase vaimse tervise toetamine (alustades alusharidusest – nn „eluoskuste” õpe: eneseteadlikkuse (endast teadlik olemine) ja ennastjuhtivuse oskused), millel baseerub kogu õppimine.

Sidususe suurendamiseks tuleb kujundada väärtushinnanguid kõiki ühiskonnarühmi toetavaks, mitmekesisust väärtustavaks (mitte, et minu aine on kõige tähtsam). Ehk siis üldoskuste või eluoskuste pealiin, kuhu jooksevad kokku kõik valdkonnad ehk Eesti 2035 viie võrdse sihi integreerimine HVA-sse.

Kahjuks ei ole HVA-st välja lugeda seda, kuidas saavad toetatud tulevikus olulised oskused.

Millised on need oskused, mis seda toetavad? Tähtsustuvad: enesejuhtimisoskused, vaimse tervise toetamine, säilitamine kui oskus; ettevõtlikkus (ka iseendale tööandjaks); töötamine paindlikumates projekti- ja platvormipõhistes lahendustes.

Probleemiks on E2035 põhjal (2019 a) see, et elanikkonnast 27% (25-64a) on eri- ja kutsealase hariduseta; õpinguid mittejätkavaid noori 11,5% (hariduse esimeselt tasemelt), mehi 16,5%, mitte-eestlaste õpingute mitte jätkamine on suurenemise trendis (12,2%). Probleemiks on ka digipädevused 17-74a hulgas: 100 000 neist ei kasuta internetti (enamasti vanemad inimesed, kuid ka madala sissetuleku ja -haridustasemega inimesed). Kuidas ja missuguseid konkreetsemaid muutusi saaks osutada HVA parandusvajadustele antud teemas?

Eestis on areng piirkondlikult ebaühtlane. Kuidas tuleb välja HVA-st, et kõigile võrdsed võimalused kvaliteetse hariduse omandamiseks, individuaalse õpitee võimalikkus, ühtluskool; samuti koolivõrgu strateegia? Teadus- ja arendustegevus: koostöö teadlastega, ettevõtetega, ülikoolidega, kutsekoolidega ei kajastu ka HVA-s piisavalt. Omakultuuri väärtustamine. Eesti keel – peamise teabe, haridus ja töökeel. Kuidas kajastub HVA-s?

Kõigil võrdne võimalus eneseteostuseks ja ühiskonnas osalemiseks sõltumata eripäradest ja individuaalsetest vajadustest, kuuluvusest erinevatesse sotsiaalsetesse rühmadesse, sotsiaalmajanduslikust võimekusest ja elukohast – kuidas kajastub HVA-s?

Eesti2035 strateegia annab ja näitab kätte juba väga palju konkreetseid arenguvajadusi ja osutab parandamist vajavatele valdkondadele ja eduvõimalustele ning toob välja ka vajalikud muutused, mis viivad sihtideni. HVA-s ei ole kogu hariduspoliitikat katvat suure pildi nägemist.

Milline on ikkagi 2035. aastasse jõudmise protsessi kirjeldav plaan?

Peaeesmärk ja strateegilised eesmärgid on püütud sõnastada nii, et sinna justkui hästi palju mahuks, kuid mõõdikud (indikaatorid, metoodika) ei kajasta kogu eesmärgi sisu.

Murettekitav on ka see, et mitmes olulise punktis on lahti mõtestamata mitmed indikaatorid, nende metoodikat alles töötakse välja: vt üldeesmärk indikaator nr 4, strateegiline eesmärk 1 indikaator 4; strateegiline eesmärk 2 indikaatorid 4 ja 6, strateegiline eesmärk 3 indikaatorid 3 ja 4. See jätab pooliku ning ebakindla tunde. Kuidas saame hinnangut anda, kui puudub indikaatori sisu?

Dokumendist – Haridusvaldkonna arengukava 2021-2035 dokumendi kiituseks võib öelda seda, et dokument algab paljulubavalt. Lehekülg 4, kus on toodud „põhimõtted ja väärtused, millest on lähtutud arengukava koostamisel ja mis on aluseks selle elluviimisel” on väga selge ja konkreetne ning annab hea aluse. Erinevate osapoolte rollid lk-l 6 on samuti vajalik ning hea ühise mõistmise üles ehitamisel.

Dokumendi ülesehituse kohta võiks veel teha sellise tähelepaneku, et erinevate strateegiliste eesmärkide tugevused ja kitsaskohad on hetkel välja toodud erinevas mahus (tugevusi 1. eesmärgis 9, 2. puhul 7 ja 3. eesmärgis 6, kitsaskohti on esimeses eesmärgis 1 võrra rohkem kui teises kahes). Samas on rahastuse määrad kolme eesmärgi lõikes proportsionaalselt väga erinevad. Arusaamatuks jääb seega erinevate eesmärkide erinev osakaal: mille alusel ja miks just selline?

ÜLDEESMÄRK: Indikaatorid väljendavad: Edasiõppimist, õpingute katkestamist, tippandekate arvu jne.

Kuidas ikkagi need indikaatorid näitavad inimeste toimetulekut? Kuidas saaks talente paremini hoida kodumaal toimetamas? Millega seda mõõta?

STRATEEGILINE EESMÄRK 1: Õpivõimalused on valikurohked ja kättesaadavad ning haridussüsteem võimaldab sujuvat liikumist haridustasemete ja -liikide vahel.

Näiteks indikaator 3. Alushariduses osalemine aasta enne kohustusliku kooli algustkas nagu eelkool? Ka see on paindliku õpitee võimaldamise tingimus? Kus on kättesaadavuse indikaator, võrdsete võimaluste indikaator ja metoodika?

Gümnaasiumiaste on arengukava kohaselt ette nähtud riigile, kuid põhikoolide puhul tuuakse välja, et omavalitsused peavad tagama kodulähedase õppe I ja II kooliastmes ning III kooliaste ainult suuremates keskustes.

Kas see tähendab, et omavalitsusi survestatakse rahaliselt, et nad III kooliastme maakoolides kinni paneks ja need linnadesse koliks? Kui suur peab olema suurem keskus, kus põhiharidust peab pakkuma ja kas seda ei saa siis enam omavalitsus otsustada? Praegu jääb tunne, et omavalitsused pannakse sundseisu koolivõrgu vähendamisel just õpetaja töötasu rahastuse kaudu.

  1. p.2 – kohalikul omavalitsusel tagada kahaneva rahvastikuga piirkondades kodulähedane õpe vähemalt põhikooliastmes esimeses ja teises kooliastmes ning koondada kolmanda kooliastme õpe suurematesse keskustesse; – pigem tuleks siiski püüda just kahaneva elanikkonnaga piirkondades säilitada ka põhikooli kolmas aste, sest kui kohalik kool jääb kuueklassiliseks, siis viiakse tihti ka nooremad vennad-õed suurematega koos keskuses olevasse kooli, mis lõpptulemusena viib kohaliku kooli lõpliku hääbumiseni õpilaste puudumise tõttu.

Kutsehariduses tuleb tõsta üldteadmiste omandamise taset, kesk- ja kutsehariduse lõimimisel kindlasti arvestada seniste komistuskividega.

1.3 Väga paljud loetletud meetmetest saavad toimida koostöös Euroopa Komisjoni loodud meetmetega, kuid sellele ei ole isegi mitte viidatud. Kuidas aru saada eelviimases punktis toodust „pakkuda rahvusvahelistumise ja õpirände toetamiseks võõrkeelte ja võõrkeelset õpet”? Kuidas on plaanis tänast olukorda muuta?

STRATEEGILINE EESMÄRK 2: Õpe on õppijakeskne ja tulevikku vaatav ning õpetajate järelkasv on tagatud.

Teises eesmärgis on kokku pandud kaks omavahel nõrgalt seotud teemat – õppijakeskne õpe ja õpetajate järelkasv. Õppijast lähtuv õpe sobib paremini esimese eesmärgiga. Õpetajate järelkasv on laiem teema, kui praeguses dokumendis välja toodud.

Indikaatorid ja metoodika: Pisa test ja uuringute tulemused, test, tasemetöö ja eksam? Kas tõesti õpetab tasemetöö ja PISA testi tulemused?

Indikaator 3: Õpetajate keskmine töötasu võrreldes Eesti keskmise töötasuga – Kas õpetajate järelkasvu tagatakse ainult eesti keskmise palgaga võrdlemise ja arvestamisega?

Õpetaja kutsekindlus (õpetajana töötamine viiendal õppeaastal pärast õpetajana tööle asumist) – on ju uuringuid, mille põhjal teha järeldusi, kas tõesti oleme selles nullpositsioonil? Kas siit tulebki välja, miks meil on õpetaja kutsekindlusega ja noorte õpetajate kooli saamisega probleem: olulisi indikaatoreid töötatakse alles välja?

Tegevussuunad.

 2.3. p.1 seada eesti keele ja kultuuri õpetamine riiklikuks prioriteediks, väärtustades eesti keele kui emakeele õpet; lause mõte on liiga üldine, Ettepanek sõnastamiseks: Eesti üldharidussüsteem tugineb ühtluskooli põhimõtetele, kus kõik õpilased kodusest keelest ja kultuuritaustast olenemata õpivad koos ühtses eestikeelses koolis;

p.2 tõsta võimekust pakkuda alushariduses kvaliteetset eesti keele õpet; ettepanek sõnastamiseks: eestikeelsesse hariduskeskkonda sisenetakse lasteaias, mis moodustab üldhariduskooliga ühtse haridusliku terviku;

p. 10 (uus punkt) Arvestades eriolukorra kogemust ja väljavaadet, et selliseid olukordi võib veelgi tulla. Ettepanek sõnastamiseks: Riigi toel luuakse Eesti digitaalse distantsõppe plattvorm, mis ühendab endas digitaalsete õppematerjalide keskkonnad (Opiq, E-koolikott jne; digiõppe metoodilised materjalid õpetajatele; sünkroonõppe keskkonnad veebitundide korraldamiseks jne).

2.4. p.1 – järjepidevalt analüüsida ja nüüdisajastada õpetaja, kutseõpetaja, õppejõu ja tugispetsialisti ameti sisu. Nende ametite puhul pole probleem mitte niivõrd sisu nüüdisajastamises, kuivõrd töökeskkonna ja -tingimuste nüüdisajastamises/muutmises.

p.7 – pakkuda haridustöötajatele turvalist ja motiveerivat töökeskkonda ning konkurentsivõimelist töötasu, mis arvestab teiste sektorite ja valdkondade palgatasemega; Õpetajate järelkasv koolides ei ole seotud ainult palgaga, ka nt elamispinna olemasolu on oluline. Tuleb luua süsteem, mis garanteerib elamispinda vajavatele õpetajatele ja nende peredele koolis töötamise ajaks normaalsed elutingimused. Ka järgmise 15 aasta jooksul pole ette näha, et haridusvaldkonnas töötavate inimeste sissetulek jõuaks sellisele tasemele, mis võimaldaks kinnisvara soetada või kõrget üüri maksta. Seda näitab ka käesolevas dokumendis aastaks 2035 fikseeritud õpetajate vaid viiendiku võrra Eesti keskmisest palgast suurema töötasu prognoos. Juba praegu on need koolid, kus kohalikul omavalitsusel on võimalik tööle asuvatele õpetajatele elamispinda pakkuda, teistega võrreldes eelisseisus. Motivatsioonipakette saab ja peab olema teisigi.

Kuniks palka ei seota kutsetasemega ei ole ka loota, et karjäärimudel toimima hakkaks, mis on välja toodud strateegilise eesmärgi nr 2 kitsaskoht nr 3. See omakorda näitab, et erinevate punktide seostatus on nõrk või olematu, mis muudab nii kitsaskohad kui pakutud tegevussuunad killustatuks ning nende saavutamise ja hilisema tulemuslikkuse mõõtmise ja sellest tulenevalt ka perioodi lõppedes rahulolu saavutatuga küsitavamaks.

Õpetajaameti paindlikkuse juures tuleb kindlasti tagada õpetaja kvalifikatsiooninõuete täitmine, mõelda ka töötasuga sidumisele, et mitte vaid motiveerida ametisse sisenejaid, vaid ka seal püsijaid, innustades õpetajaid enda professionaalset arengut jätkama ning kvalifikatsiooni tõstma (toimiv karjäärimudel) – sellega kaasnev palgalisa ei peaks jääma sõltuvusse koolijuhi otsusest. Motiveeriv palgasüsteem peab moodustama terviku, et olla atraktiivne ja toimiv, tippe väärtustav.

2.5. Tagatakse õppeasutuste juhtide järelkasv…(lk 19)

Kuidas saab tagada õppeasutuste juhtide järelkasvu ja nende võimalused juhina töötamiseks, kui jätkuvalt kehtivad koolijuhtide tähtajatud lepingud?

STRATEEGILINE EESMÄRK 3: Õpivõimalused vastavad ühiskonna ja tööturu arengu vajadustele.

Indikaator: STEAM (Science, Technology, Engineering, Arts and Math) erialade lõpetajate osakaal (%) kõrghariduses, kutsehariduses – Jällegi numbrid, mis ei saa kuidagi näidata kvaliteeti ja sisu. Samuti 10 aastat toimunud MÕK-i valguses imekspandav, et ei olegi indikaatorit ja metoodikat välja töötatud.

Indikaator: Lõpetajate ettevõtlusaktiivsus. Kas ettevõtlik ja aktiivne lõpetaja peab looma oma ettevõtte?

Arengukava lugedes tekib väga suur mure, nimelt ressursipuudus (inim-, raha-, aja-), kuidas seda kõike teostada. Sellele aitavad kindlasti kaasa välja töötamisel olevad programmid, kuid selge arusaam puudub, millisel moel konkreetsed kitsaskohad lahendatud saavad.

See, et varajane märkamine toimuks juba lasteaiast (tegevussuund 1.2) on ülimalt oluline ja ka see, et luuakse tugiteenuseid, kuid kuidas leitakse juurde inimesi, kui neid reaalselt ei ole? Kuidas ja millisel moel selle probleemiga arvestatakse ja ka tegeletakse?

Terviklahendused on väga teretulnud, aga kui neid on nii palju (terviklähenemine mitteformaal- ja informaalõppe arvestamiseks formaalõppes; alus- ja üldhariduse kvaliteedi hindamise raamistik; terviklähenemine haridusliku erivajadusega, sh andeka õppija juhtumipõhiseks toetamiseks alates alusharidusest; terviklähenemine rändetaustaga õppija juhtumipõhises toetamises; jätkata tervikliku karjääriteenuste süsteemi arendamist, sh luua terviklähenemine indiviidi võimete avastamiseks ja arendamiseks ning arendada inimeste võimekust analüüsida omandatud teadmisi ja oskusi ning planeerida oma haridusteed ja karjääri; kvaliteedisüsteemi ühe osana välja arendada nüüdisaegse õpikäsituse rakendumise seiresüsteem), siis koondiks kokku ei ole neid tõmmatud ehk siis terviklähenemist kogu arengukava kvaliteedi hindamiseks hetkel ei tundu olevat.

Täiendavad konkreetsed ettepanekud: 

  1. Õppijakeskne asendada õppijast lähtuv – see arvestab õppija vajaduste ning võimalustega, ent annab edasi ka sõnumi, et õppija ei ole üksi.
  2. Kui dokumendis lk 7 on kirjeldatud lahti, kes on õpetaja (Õpetaja all mõistetakse alus- ja üldharidusõpetajat, kutseõpetajat, õppejõudu, tugispetsialisti, koolitajat jt, kes tegelevad õpetamisega. Vajaduse korral on edaspidi esile toodud erisusi.), siis keda peetakse silmas kasutades mõistet haridustöötaja? Lisada selgitus või panna mõistetesse; 
  3. 14 aastase strateegia seireks on üks kord 11 aasta pärast hindamist liiga vähe – haridusvaldkond on kohustatud ka suuremaks efektiivsuseks, analüüsiks, ka enda aregukava lõikes;
  4. Me ei peaks mitte mõõtma lõpetajate ettevõtlusaktiivsust (lk ) vaid ettevõtlikkust.
  5. Sõnale STEAM on ju ka eestikeelne vaste? – lk 13 vt https://www.tlu.ee/hti/uudised/sonause-tulemused-teada-uus-steam-matik. Kui see sõna ei tundu kõige õnnestunum, võiksime mõelda uue termini peale.
  6. Täiendada dokumenti sellega, mida oleme õppinud eriolukorrast – 2020 oleme täiesti teises stardipositsioonis – nii vajaduste kui võimaluste vaatest, nt lk 8 – olukord on tõsiselt digihüppe läbi muutunud.
  7. Lk 24 Arengukava juhtimine ja elluviimine – Kaasata juhtkomisjoni ka haridus- ja õpetajate organisatsioonid või valdkonna eksperdid, eriti kui seal on juba noorte, keele- ja puuetega inimeste esindajad ning õpetajate teema läbivalt võtmeteemana laual püsib.