Eesti Õpetajate Liidu juhi Margit Timakovi ülevaade Brüsselis toimunud haridusekspertide kohtumiselt
Saades Euroopa Komisjonilt isikliku kutse ekspertide koosolekule Brüsselis (Expert Meeting on Quality Assurance, 7.-8. mai 2018) olin rõõmsalt üllatunud. Euroopa otsib lahendusi, otsib ideid nii liikmesriikidele suunise andmiseks kui ka liikmesriikidelt heade praktikate kogumiseks ja siis omakorda jagamiseks. Tuues kokku õpilased, õpetajad, koolijuhid, ülikoolid, ministeeriumid, inspektorid, hindamisega tegelevad firmad – st vähemalt nende osapoolte esindajad – oli kindlasti tegemist kirju seltskonnaga, kes ühelt poolt vaatas teemadele erinevast vaatenurgast, kuid teiselt poolt aitas teemade lõikes pinnalt sügavamale sukelduda. Sellele lisaks veel erinevad riigid, erinevad süsteemid, erinevad kogemused, erinevad inimesed. Võiks arvata, et kuidas üldse sellisest kooslusest mingitki ühisosa saab leida, kuid pean tunnistama, et see on võimalik.
Meil oli 13 eksperdi, komisjoni tugimeeskonna liikmete ja protsessi vedajatega kokku tõhusalt töökas kahekümnene seltskond, kes kõik andsid omalt poolt maksimumi nii ideede genereerimisse, küsimustele vastamisse kui uute küsimuste sõnastamisse. Kui laual on koolide sise- ja välishindamise, riiklike eksamite ja muude testimiste ning osapooltelt tagasiside kogumise head ja vead, tugevused ning nõrkused, siis on heameel näha, et ei unustata õpilast, ei unustata õpetajat, ei unustata koolijuhti. Kõikide nende inimeste võimuses on ju ühiselt toimiva koolikultuuri loomine ja süsteem peaks neid selles tegevuses toetama. Seega on ainuõige, et me kogume infot selle kohta, kas süsteem toimib, kas see on edukas, kuidas ja mida parandada.
Haridussüsteemide kvaliteedi hindamine on kultuuri küsimus: ühiskonna, haridussüsteemi ja koolikultuuri küsimus. Enne, kui süsteemi tugevust osata hinnata, on vaja muidugi teada ka seda, et mida me üldse väärtustame, mida me koolidelt ootame – ja kas selles osas saame me rääkida nt Euroopa ühisest väärtusruumist. Kui jah, siis arvestades erinevate liikmesriikide erinevaid koolisüsteeme, nõudmisi, ootusi, vanuseid, olukorda kas on meil üldse võimalik üksteiselt õppida? Kas vastastikune usaldus võimaldab meil toetada suuremat noorte liikuvust, õppimist välismaal mitte ainuüksi ülikoolis, vaid ka juba gümnaasiumi tasemel?
Osalesin kaks päeva aktiivselt selles töös ja tõin uhkusega lauale häid näiteid Eestist, nt Eesti riiklikult alustatud rahulolu kogumisest erinevatelt osapooltelt. Samas mõtlesin teiste headest näidetest kuuldes, et kui palju meil ülikoolides ja ministeeriumis Eesti haridusmaastiku andmeid analüüsitakse, neid üldsusele tutvustatakse ning nende põhjalt järeldusi ning edasisi otsuseid tehakse, kuivõrd meil koole ja õpetajaid toetatakse nii andmete kogumisel, analüüsimisel kui väärtustamisel? Olen kindel, et ühest lahendust kõikidele liikmesriikidele, kõikidele koolidele ei ole, kuid vastastiku toimivate ja mittetoimivate praktikate kohta info jagamine, sellise info koondamine ja ühise suuna kokku leppimine aitab sihipäraselt edasi. Eesti jaoks on oluline mõelda, milline info meil meie haridussüsteemi kvaliteedi kohta olemas on ja mida me sellega peale hakkame, kuidas see meid edasi aitab.