Mõtteid Maailmapanga arenguraporti esitluselt

Uudised

Reedel, 3. novembril esitles Maailmapank Tallinna Ülikoolis oma 2018. aasta arenguraportit Learning – to Realize Education´s Promise.

Esinejad alustasid tõdedes, et uuringud ja tulemused näitavad, et üle maailma on lõhed hariduses järjest kasvamas. Mõtlesin samal ajal, et kuidas meil? Hoolimata statistilistest näitajatest on mul tunne, et meil on sama lugu. Mida meie teeme, et seda takistada?

Kolme probleemina on juba varem OECD poolt identifitseeritud: koolid ei suuda tagada häid tulemusi, õpetajate puudus, hariduspoliitika ei toeta õppimist ning teadmiste omandamist. Seetõttu võttis maailmapank ette ka haridusteemalise raporti koostamise, kuna nende üheks eesmärgiks on aidata kaasa vaesuse välja juurimisele ja haridusel on potentsiaal seda teha. Mõtlesin, et kuigi oleme uhked, et Eestis ei ole sotsiaalmajanduslikust taustast tulenevalt nii suuri erinevusi kui mujal, siis ei saa me kuidagi väita, et meil neid probleeme ei ole. Loodan, et mingil tasandil toimub ka selle raporti Eesti konteksti „tõlkimine“: mida tähendab see meie jaoks, mida saame ja mida peame (teisiti) tegema.

Peas mõlguvad küsimused: Kas meie head tulemused näitavad ka tegelikult õpioskust, õpivalmidust, õpihimu? Kas meie haridussüsteem õigustab talle pandavaid ootusi õppimises?

Oluline oli õppimise ebaõnnestumise puhul nelja teguri rõhutamine: ettevalmistunud õppijad, kompetentsed õpetajad, kooli juhtimine, koolipoolne sisend. Nende lahtiharutamine on igaüks omaette teema, aga mõelgem: kas meie õppija on valmis vastutust võtma ja soovib õppida? kas meie õpetajad on kompetentsed? millisel tasemel on meie koolide juhtimine? milliseid võimalusi meie koolidele luuakse nii keskkonna, materjalide kui õppevahendite näol?

Hoolimata kurbadest oludest nii mitmeski kohas tõdesid raporti koostajad, et on ikkagi põhjust loota, kuna ridamisi on ka häid näiteid.  Selleks, et muudatused edukad oleksid soovitasid raporti koostajad hariduse lubaduse realiseerimiseks kasutada kolmest lähenemist: hinnata õppimist, tegutseda vastavalt tõendusmaterjalile, panna tööle kõik osapooled. Loodan, et raportiga lähemalt tutvudes võib ikka näha, et nad mõtlevad tõsiselt õppimise ehk lisandväärtuse tekkimise mõõtmist, mitte lihtsalt hindeid. Ja eks ta loogiline ju ole, et teadmaks, mida teha-muuta-jätta, peame teadma, mis seis hetkel on. See aga eeldab tõsiselt kõikide osapoolte ühist arutelu, parimate lahenduste otsimist ning pühendumist kokkulepete elluviimiseks, mitte poliitilist võitlust, ärapanemist või soleerimist.

Lahkusin kahetunniselt esitluselt-arutelult pea mõtteid täis ja olles tegelikult tänulik selle eest, et meil niigi hästi on. Aga siis tuli kohe mitmeid mõtteid selle kohta, mida kõike peaks ja saaks parandada…nii Eestis kui kaugemal maailmas.

Margit Timakov

Raportiga saab tutvuda siin: http://www.worldbank.org/en/publication/wdr2018