Eesti Õpetajate Liidu konverents – 95 „Õpetajatöö üksi või üheskoos“ 23.- 24. oktoobril 2012 Viimsi koolis, kus kahe päeva moderaatoriks oli Märt Treier, käsitles õpetaja koostööd teistega, koostegemise rõõmu ja valu, käsitledes 21. sajandi särava õpetaja väljakutseid ja küsimusi hetkel eelseisvate muutuste valguses.
Esimesel päeval keskenduti küsimustele kes-kus-kellega õpetaja koostööd teeb? Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ütles konverentsi avasõnades, et õpetaja ongi kool, mõjutades kõike seda, mis koolis sünnib. Seejärel rääkis Aaviksoo pikalt ka hariduse edendamisest kui aedniku tööst, kus õpetaja pidevalt tingimusi loob: väetab ja kastab, aitab ja toimetab ikka selleks, et noorte elujõud avalduda saaks. Minister rõhutas koolielus kolme väärtuse – uudishimu, tagasiside ja avatuse – hoidmist ning arendamist.
Paneeldiskussioonis räägiti nii psühholoogiateadmiste vajalikkusest õpetajatöös ja kolleegidelt õppimise tähtsusest kui ka enesekindlusest, õpetajaks kujunemisest, õpetaja avatusest, empaatiavõimest ning positiivsusest, meeskonnatundest ja seda ohustavast konkurentsist. Juttu tuli ka õpetaja üksinda ning üheskoos tegemise võimalustest ning takistustest, õpilaste ootustest ja lootustest, kooli kui organisatsiooni koos tegutsemise, koos kasvamise ja koos arenemise võimalustest.
Erinevate koostöötubade (koostöö riigiga, koostöö ministeeriumiga, koostöö kohaliku omavalitsusega, koostöö kooli juhtkonnaga, koostöö õpilastega, koostöö vanematega, koostöö ülikooliga, rahvusvaheline koostöö) arutelud jõudsid oma limiteeritud ajast hoolimata mitte ainuüksi tõdemuseni, et koostööd on vaja, vaid ka konkreetsete mõteteni, kuidas seda edaspidi paremini teha
Esimese päeva lõpetas Tagasi kooli algatanud ja uue keskkonnagi loonud Triin Noorkõiv, kes rõhutas ühiskonna valmisolekut koolitöösse kaasatud olla ning vajadust õpetaja enda initsiatiivi järele selles koostöös.
Teisel päeval arutlesid erinevad esinejad selle üle, kuhu, kuidas ja millega edasi minna. Päeva avasõnades rõhutas Margit Sutrop, et Eesti õpilane ei saa ennem muutuda õnnelikuks, kui muutub õnnelikuks Eesti õpetaja. Kindlasti peab õpetaja võtma vastutuse selles protsessis ennekõike ennast väärtustada, oma kutsumust tunnetada ja õppimise toetaja ning tagasisidestaja olla.
Siiri Evard ja Maarja Karjaherm rääkisid Hea Õpetaja kuu taustast ning tulemustest.
Leelo Tiisvelt keskendus sellele, kuidas koostöö kaudu ebaolulist kõrvale jättes nii õpetaja kui õpilase töömahtu vähendada. Õpetajad Reina Henn ja Janek Murakas rääkisid enda professionaalsest arengust nii Ameerika kui ka Kasahstani kogemuse näitel, järeldades, et kuigi paljud probleemid on õpetajatel ülemaailmselt sarnased, on meil üksteiselt nii mõndagi õppida. Tiia Randma ja Merle Tiigisoon rõhutasid ettevõtlikkuse olulisust nii õppijate ja õppetöö kui koolielu vedamisel. Haridustehnoloog Mart Laanpere tutvustas infotehnoloogiast tulenevat uut klassiruumi mõttemudelit, mille kohaselt ei peaks õppimises põhirõhk olema mitte niivõrd tarbimisel ja kõige vähem jagamisel, vaid vastupidi just ennekõike jagamisel.
Indrek Kilgi esitlusest saab õpetaja vaadata, kust saab abi õiguslike probleemide puhul
Peeter-Eerik Ots rääkis õpetajast kui arvamuse avaldajast, kes peaks julgema ja tahtma nii koolikultuuri kujundamises kui ka hariduskorralduses kaasa rääkida.
Kahel päeval kuuldut-arutletut kokku võttes tõdes Margit Timakov, et võrreldagu õpetajat pealegi tööka mesilase või sipelga või aednikuga – ennekõike peame siiski mõistma, et õpetaja ei ole üksi, kuid kindla tugeva professionaalina seismine algab ikkagi meist endist.
Seetõttu lähtub Eesti Õpetajate Liit oma lähema perioodi tegevusi planeerides ennekõike enesekindla ja väärika õpetaja vajadustest-võimalustest ning pühendab 2013. aasta professionaalse õpetaja arengu toetamisele.
(Konverentsimaterjalidele tuleb lisa. Vaata ka http://arvamusaed.ee/)
Kulno Türk “Kuidas hinnata ja tasustada õpetajaid“