Margit Timakov esines Eesti EL eesistumise hariduskohtumisel ettekandega
Kui Haridus- ja Teadusministeeriumist paluti mul sel sügisel Eesti Euroopa Nõukogu eesistumise ajal Euroopa haridusjuhtidele osapoolte kaasamisest rääkida, olin ma ausalt öeldes ühelt poolt liigutatud ja teiselt poolt segaduses. Meil kaasatakse hariduses osapooli? Meid kaasatakse? Tõesti? Meenus, kuidas enamasti kõik ikka pigem kurdavad, et keegi ei küsi ja kui küsitakse, siis ikka viimasel minutil ja justkui formaalselt. Mõeldes aga olukorrale lähemalt mõistsin, et üldjuhul kaasatakse osapooli tõesti, kuid mitte ehk päris nii nagu need osapooled ootaksid ja loodaksid. Ehk siis, ju kõik toimubki vastavalt oskusele koostööd teha, mida vürtsitab poliitiline suundumus ja tahe.
Seegi tõsiasi, et mitte taaskord ametnik, vaid hariduse poliitmaastiku rohujuure tasandi ehk õpetajate esindaja saab poliitikakujundajate omavahelises vestluses sõna sekka öelda näitab, et mingil moel ja kusagil ja kohati on meil kaasamisvõimalused täiesti olemas. Aitäh neile, kes selle võimaluse andsid!
Kuna mulle antud pealkiri sisaldas nii PISA edu kui kaasamist, pidin oma 10-minutiliseks ettekandeks tegema valiku: kas rääkida osapoolte kaasamisest või meie PISA edu põhjustest või mõlemast? Otsustasin viimase kasuks ning tuues sisse tervikpildi kuvandi – lõikudes selleks ühte enda tehtud pilti sobivaks lähi- ning kaugvaateks – proovisin tempokalt tuua ära nii mõningaid meie rõõme kui muresid. Sellise üldisema ja teatud mõttes sissejuhatava kirjelduse kasuks otsustasin, kuna teadsin, et minu kuulajaskond on oma taustalt ja kogemuselt ülimalt erinev – lootsin, et midagi puudutab ehk ikka kedagi, kui just mitte kõiki.
Esitlusele järgnenud reaktsioonist võisin päeva ja järgmise kahe jooksul välja lugeda, et olin teinud õige valiku – mulle esitati täpsustavaid küsimusi, mind tänati ja kiideti eesti õpetajat. Oli hea meel! Ja olen kindel, et meil on õpetajatena üha rohkem võimalusi sõna sekka öelda. Samuti annab see julgust kaasatud olla ja kaasa rääkida, sest kuigi me erinevatest vaatenurkadest asjadele vaatame, siis üldjuhul olen kindel, et meil on ikka sama eesmärk. Isegi kui mitte kõiges, isegi kui mitte alati, siis midagi ühist suudame ikka leida. Ja see oleks just see uus tasand, millele välja jõudma peame.
P.S. Ja ühest asjast sain aru: Eesti kooli positiivseid näiteid ehk seda, mida meie koolides pisteliselt juba vahvat ja toimivat ja innovaatilist tehakse oleks pidanud eraldi ühes 10-20 minutilises ettekandes keegi konverentsil välja tooma küll! Aga ehk see jääb siis järgmiseks korraks. Mina igatahes hakkasin juba neid häid näiteid koguma.
Esitlust näed siit:EU2017
Margit Timakov
Eesti Õpetajate Liidu juhatuse esimees
